Vend räägib laheda loo, mis mõnevõrra selgitab müsteeriumi, kuidas juhtus nii, et vene ajal jäi maal 1938 ostetud liiga suur krunt tükeldamata ja asustamata. (Ametlikult oli vanaisa/vanaema/isa oma alates 1960. aastast ainult õueaiamaa, 0,23 ha, ülejäänud oli ametlikult riigimaa, ka õunapuuaed. Ma ei tea, kust täpselt meie ja riigimaa piir jooksis. Võimalik, et suht tihedalt koos olnud maja (õigemini ehitamata jäänud maja abihoone: tuba, köök, sahver, kuur), peenrad ja marjapõõsad olid õueaiamaal. Mõningane ime oli ka see, et riigil võttis kakskümmend aastat aega, enne kui liigne osa riigistati, mis isa pabereist leitud ametikirja järgi toimus alles 1960; sealsamas räägitakse krundi liigse osa tükeldamisest asula arendamise nimel jne. Kusjuures isa 1956. a fotodel on näha, et veel siis algas täiesti lage maa, 1930. aastatel välja ehitamata jäänud asula osa juba meie naabrite tagant; 1970. aastate keskpaigaks olid seal juba tänavad ja majad.)
No et juhtunud, et naabrid kutsunud vanaema metsa vaarikale. Vanaema saabunud tennistes, vaadanud, et naabritel on kummikud, ja läinud tagasi, et paneb endale ka kummikud. Läheb uuesti läbi õunapuuaia naabermaja poole ja näeb, et aias seisab kolm inimest, külanõukogu naine ning vene mees ja naine, vahivad ringi ja räägivad vene keeles. Vene naine küsima, miks vanaema on soojal suvepäeval kummikutes. „Usside pärast,” vastanud vanaema, mispeale küsinu jooksnud minema. Mõni päev hiljem nähtud poes külanõukogu naist, see rääkinud, et vene paar olid lendur lähedalt lennuväljalt ja tema naine, otsinud suvilakrunti. Sellest ajast peale olla külanõukogu vastanud kõigile meie platsile krundisoovijatele ausalt, et ühed juba käisid otsimas, aga loobusid usside pärast.
Kõige selle 20 seal veedetud suve jooksul kuulsin räägitavat rästikutest ümbruskonnas ainult hirmutusena, et lapsed, ärge minge kolama vanadesse kivimurdudesse, seal elavad rästikud. Keegi meist rästikut muidugi näinud ei olnud.
15.10.18
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment