Õudne öö. Õhtul iiveldas (õigemini iiveldas kogu aeg alates AB hommikusest võtmisest kl 11 paiku, aga esimest korda jätkus see õhtuni ja ma ei saanud olla päris pikali); Št ähkis nagu auruvedur, mis üldiselt tähendab, et lähima minuti jooksul hakkab ta sitale või on tal muu häda. Magama läksin ¾11 paiku; tunni pärast hakkas aknasse paistma ere kuu. Šp tuli kl 23.52 magamistoa ukse taha ütlema, et midagi on valesti: kuu paistis nende aseme peale. Langetasin elutoa kardina, õigemini pimenduskatte, koerad jäid rahulikuks, aga algas mu enda vähkremine. Mul on kolm karbitäit uut iiveldusvastast rohtu, eks ole, aga ma seda seni võtnud ei ole, eks ole, ja esimest korda ei taha öösel ka nagu võtta. Panen merevee-ninatilku. Toas on kuuvalgus, mu peats jääb kapinurga taha, pärastpoole kerin alla kardina (mis magamistoas ei ole pimendav), on pimedam. Vahepeal on uni nagu täitsa läinud, mõtlen siis, et leban niisama vaikselt ja ootan, kuni kuu ära keerab.
Aga vähkrus ja kaks korda kempsus käimine läheb üle kiiremini kui tundub, viimane kellaaeg, mida näen, on 0.35.
Hommikul loomaarsti aeg.
* * *
Tänane suuravastus on, et XVIII saj keskelt XIX saj keskele pidasid Saksamaal tudengid salmikuid, neid on mõnisada alles ja üks nendest on hilisema saaremaise rahvavalgustaja oma. Esimesest õpinguajast, peetud 1775–1777 Göttingenis ja Helmstedtis, nimetähtedega kaanel, köidetud, 380 lk, 72 kannet, enamik kandeid dateeritud. Pean uurima, mis digiteerimine Saksamaal maksab (Eestis lasin omal ajal digiteerida Henriku Liivimaa kroonika Jaan Jungi tõlke (1881–1884), koos tekstituvastusega, see paarsada lk maksis mingid 1500 krooni; käsikirjalise salmiku jaoks ei ole tekstituvastust vaja). Võib-olla on odavam kui reis kohapeale lugema (selles raamatukogus tohtivat oma fotokaga pildistada tasuta).
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment