R, 4148. päev: ooper

Päeval söömas.

* * *

Õhtul ooper, mida eelmine kord – plaadilt või ilmsi – nägin mõni nädal rohkem kui 31 aastat tagasi ja läti keeles. Vahepeal on läinud aeg edasi ja oopereid esitatakse algkeeles, seda siis itaalia keeles, kuigi tõlge on oreli all tagaseinal ja selle vaatamiseks peab liigutama pead, sest kiri jääks just täpselt prillist välja. Õige itaalia ooperina teksti korratakse, tõlge on seinal ainult esimese korra, aga mõistatada palju ei ole vaja, sest kogu tükk keerleb termini vendetta ümber.

On kontsertettekanne, kohaliku sümfooniaorkestri, Viini filharmoonia koori ja noorte, meile tundmata solistidega, v.a maailmastaarist nimitegelane, keda 4½ aastat tagasi nägime lähedalt kammersaalis, esitamas soololaule (seesama kord, kui piletirobot andis kohtadeks rida 1, kohad 1 ja 2, mis osutusid nii heaks, et pärast ostsime sinna pileteid mitu korda). Suures ja täis saalis on kohad väga kavalad: veidi dirigendist saali pool, vasakul küljel, parteri ja rõdude vahel üksikus reas. Kontsertettekanne on lavaliikumisega ja mõningaste kostüümidega; enamik tükki toimub 1½-meetrisel ribal orkesti ja publiku vahel, kogu saali laiuses, ka külgedel ja orkestri taga, koori ees. Kui hästi mõelda, on kahest varem nähtud ooperi kontsertettekandest ainult üks olnud selline, kus solistid seisavad reas orkestri taga, koori ees; teine (õigemini esimene) oli kostüümide ja mõningase lavaliikumisega. Kui aga lavaliikumise tõttu on tegelased dirigendi poole seljaga, on tavaliselt solistidele kuskil monitorid, millest nad näevad dirigenti; siin täna ei ole, näen nimitegelast kaks korda vaatavat üle õla dirigendi poole, mis muu liikumisega hästi ei sobi.

Meie koht on tore ka ses mõttes, et esimesed kaks vaatust on nimitegelane näoga enamasti vasakule ehk meie poole. E-l õnnestub maestro pilk tabada kaks korda; mulle seda õnne ei ole, aga see-eest vaatab naispeategelane suremisstseenis algul pool minutit mulle otsa, siis minust meetri paremal taga olevasse telekaamerasse. Enne algust puhastasin prillid ja näen seega tegelaste nägusid ning kõike, mis toimub tüki ajal orkestris (üks tšellist piilub vahepeal tegelaste poole, kui tegevus on kandunud lava paremasse serva). Peatenor embab lavale tulles ja naistest lauldes esimest ettejuhtuvat naisorkestranti, kes särab pärast mõne aja. II poole alguses tuleb dirigent lavale, pea värskelt üle võitud juuksegeeliga (mina: „purgitäiega”); tüki lõpus on geeli mõju lakanud ja kaootilisi kiharaid pääsenud vangistusest.

Aga põhimulje on siiski nimitegelase hääl ja näitlemine. Ooperilauljatel on üldiselt kõva hääl, et nad suudaksid täis laulda suure saali (nt Metropolitanis 3800 kohta, Opéra bastille 2700, Müncheni ooper 2100, La Scala 2070, Bayreuth 1925, Opéra Garnier 1900; siin tagasihoidlik 1700), aga mitte kõik ei valda ka väga vaikselt laulmise kunsti. Ka kaasneb suure häälega sageli suur kere (nimitegelasel mitte) ning tingimata ei kaasne kauni häälega näitlemisoskust, mis on õigupoolest ooperilauljail kaunis haruldane. Tal on tegelase kõnnak ja palju detaile. Pärast lõppu hingeldab, etenduse ajal mitte. Kavalehel on seekord vähe uuem foto, mitte vähemalt kümme aastat vana paraadfoto.

Kuluaaridest paistab korraks kontserdisaali ihufotograafi EF 70–200 mm f/2,8 ning kui järgmiseks päevaks pildid valmis saavad, jagab mõnda ka maestro FB-leht ja üks varajane kommentaar kiidab maestro detailset näitlemist ja hetkeks on olukord, mil seda on laikinud kaks inimest: maestro ise ja mina. Olen sellest nii elevil, et unustan teha kuvahõive.