T, 2524. päev: ooperitäht esimesest reast

Mis pagana sõna on „sõõr”? See on viimasel ajal ilmunud tõlgetesse. Küllap varsti ilmub ka tsirk, hunn, junu ja kuntsin. Ega muidugi unarsõnade kasutamine iseenesest ole halb – aga mitte palun üheses selgesti mõistetavas tekstis, mille alusel võidakse algatada kohtuasju. Olen täheldanud, et mõistusõna „sõõr” kasutatakse tegelikult tähenduses „ma ei viitsinud järele vaadata, kas see on ring, ringjoon või rõngas, las toimetaja vaatab”.

* * *

Ükspäev, kui üritasin sööklas maksta sendipealt ja mul ei olnud üht senti ning sendi rohkem maksin, ei olnud üht senti ka kassaonul ja ta pakkus, et maksab selle kirjaklambrites. Mis, mõistagi, meenutab veneaegset poolametlikku pärimust, kuidas tsaariaegne ½-kopkaline olevat kõigist hilisematest rahareformidest jäänud kogemata puutumata ning formaaselt kehtinud seega edasi kogu rublaaja, kuigi eks ega keegi seda oma silmaga kunagi näinud ei olnud.

* * *

Aga õhtul saame unustamatu elamuse kontserdisaali kammersaalis, kus laulab üks praegusi maailma tippbaritone ning kontserdisaali piletirobot on meie kohtadeks määranud 1. rea kohad 1 ja 2. Need kohad on nii huvitavad, et edaspidi võib need hankida lausa sihilikult: näeb esinejat profiilis, klaverisaatjast näeb detailselt, kuidas ta klahve vajutab, Metropolitani 3800-kohalist saali täis laulda suutva ooperitähe ff kostab küljelt seitsme ja mitte otse kolme meetri kauguselt. Esimeses pooles on 1. rea keskel üks kurt vanamees ja ta on täitsa rõõmus. Kontsert kestab koos 20-minutise vaheajaga kaks tundi, kallima hinnaklassi piletid on ainult viis eurot kallimad kui Eesti teatri külalisetendusel ning kokkuvõttes on nauditav nagu sügisel „Egisto” ooperit kuulates, et kuuldu võiks jätkuda ja jätkuda. E nägi esinejat esimest korda kinos Metropolitani ooperiülekandes Hamletina, mina Covent Gardeni plaadilt Papagenona, kus ta sõna otseses mõttes hüppas lavale, pardimüts peas ja pardipiltidega kampsun seljas, mis, kurb öelda, tuleb mul pidevalt meelde ning tuleb väga keskenduda, et mitte teha sobimatuid nägusid. Silmsideme momendi mõlemad saame. Lisalugude eel teadustab ooperitäht ise, aga miskipärast prantsuse keeles (kuigi enamik publikut näikse olevat saksa pensionärid ja ta peaks oskama saksa keelt küll); tore kuulda, et meie prantsuse hääldus on parem. (Mis ühtlasi meenutab, kuidas eelmisel nädalal arvas saksa keele õpetaja, kes õpitud ameti poolest on prantsuse keele õpetaja sakslastele, et sakslaste meelest on prantsuse keele kolm nasaali „öö”, „öö” ja „öö”. — Moodsa muusika huvilised kindlasti arvavad, et meesterahvas saab soolot laulda ainult pardihäälega – aga ei, selle eksitava mulje on teile jätnud muusikatööstuse tarkvara praegune tase, mis laulja helikõrguse tõstmisel sinna, nagu oleks igaühel absoluutne kuulmine, sedasi tämbriga teeb. Päris lauljatega, kes iseoma jõul hakkama saavad, seda muret ei ole.)

Ooperitähe kingi nähes meenub tema läti soost kolleegi tähelepanek, et kõige olulisemad asjad ooperilaval on mugavad ja sissekantud kingad, ning teine tähelepanek, et ooperilauljad peavad kontserte sellepärast, et ooperilavastustest endist ei ela ära, ning plaadistused annavad vanapõlves pensioni.