Satun päeval keeletundi momendil, kui minu eelmise korra aknaalune koht on juba hõivatud, ning läbitrügimise vältimiseks istun samasse ukse juurde. Paraku istub õpetaja kohe mu kõrvale ning kui ta korra tahvli juurde läheb ja ma koha võrra edasi nihkun, ei pane ta vist kohavahetust hästi tähele (nagu „Loomade käitumise” raamatus kaevurherilased, kui pesaauku ümbritsenud käbid tõsteti mujale) ja tuleb järele. Kõik see neli tundi istun seega suhtelises kaldasendis temast eemale, tunnen mõttes kaasa kursusekaaslastele, kelle kõrval ta aastate vältel on istunud, ja annan endale sõna, et edaspidi istun võimalikult kaugele, akna alla.
Näen, kuidas põllul pritsib traktor läga, nii et lehk tuleb läbi akende. Õhtul lendavad linnapargis nahkhiired.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment