Uskumatu, aga saan koletu tõlke valmis ja juba kell pool üks (pooleteist tööpäevaga mässasin sellega 14 tundi, lehekülgede arvu ma paraku ei ütle) ja õhtupoolikuks antud seljatäie kella kaheks, mil saan rahus jalutada saksa keelde, mis ennenägematu heldusena on samas majas, samas tiivas, samade uste taga ja koguni samal korrusel.
Päevapoliitilised teemad on ette arvata ja seda, kuidas ma eelmisel semestril rääkisin Eesti rahva õpetlikest kogemustest Venemaa ettearvamatu käitumisega, ei meenuta mitte mina võtmes „mida ma eelmine semester rääkisin”, vaid õpetaja võtmes „mida A eelmine semester rääkis”.
Eilse koomataolise töökraahviku tõttu (kui inimese parim sõber on voodi, kuhu saab langeda otse jalalt) jäid igasugu uudised lugemata ja nõnda saan teada, et Ansip tagasi astunud, alles täna saksa keele tunnis artiklist, mida tunnis loeme (see on seal lõpus ja seal Ansip ütleb, et Eesti rahval Krimmi pärast karta vaja ei ole).
Õhtul on keeletunnis aega olla alla poole tunni. Õpime rõivaid, kirjeldame kohvri sisu.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment