L, 2521. päev: ekspeditsioon

Eelmisel laupäeval läks pika maa kõndimine nõnda kenasti ja sedasi seame täna sammud T-Ülejõe poole, kus asub suur loomatarvete pood. Sama keti oma kui Kõrgmetsas, aga T on suurlinn.

Hommikusöök Liha tänava puhvetis, sealt kurss Veiseturule. Sellele on joonitud Rooma-aegsete tänavate laius, oma 12 m. (Asjaolusid üle kontrollides leian eksituse. Olen varem väitnud, et Pariisi läbinud kahe Rooma-aegse magistraali laius olnud veel keskajalgi 2,4 m – allikas mäletamatu. Nii hull lugu siiski ei olnud: üks neist oli keskaegne Rue de la Juiverie (praegune Rue de la Cité), mis oli veel keskajal 5–6 m lai. See-eest olnud see esialgu ainus Cité saare tänav, kus mahtusid liikuma sõidukid. (Jean-Pierre Leguay, La rue au Moyen Age, Rennes: Ouest-France 1984, p. 16.) XII saj ehitati sellelt toomkiriku poole hargnema ilmatu lai, tervelt 7 m lai Rue Neuve-Notre-Dame, kust mööda hakati vedama materjali uue katedraali ehitusplatsile (op. cit., p. 44).)

Siingi on tegutsenud n-ö ahvjeesuse legendi meister

Veiseturul piilume läbi akna termimuuseumi varemeid.

Tõniste kirik, millel olevat imelised hilisgooti võlvid, aga ehitusmeister on sõgedushoos pannud ukse mitte sinna, kus see on tavaliselt, vaid kuhugi mujale. Ehitamise ajal olla kirik olnud kaputsiinlaste kloostri aedikus, vahest takistati sellega munkade ärajooksmist või maantee poolt lõbusate külanaiste saabumist.

Kiriku taga, just seal, kus ust ei ole, elab, töötab ja müüb viiulimeister.

Selle taga algab värvikas linnajagu, kus esialgu on veiniaed, siis looduskaupade pood Sibul ja pitseeria, siis „spordi- ja rokibaar” koos õlleaiaga, selle järel (baari ja õlleaia maja teises otsas) teine õlleaed, siis kümme meetrit vahet, väga maaliline kangialune ja kolmas õlleaed.

See, mida esti arvame koolimajaks, on hoopis linnateater. Pärast leian pildilt kuulutustahvli kõrvalt põõsast koerakuudi ja FB küsib, kas plakati lõust (mis reklaamib hipimuusikali „Karvad”) kuulub minu sõbrale, kas märgime.

T. praegune raekoda on ehitatud endisse kloostrisse, 14. saj kloostrikirik olevat suur raesaal.

Esimest korda näen raekoja kõrval olevat tornvarjendit lähedalt. See on allakukkuvate kivikeste vastu kaitstud võrede ja piiretega, aga aupaklik silt seletab, mis see on. Mööda tornikatuse rinnatist kõnnib vaaraohani.

Edasi südalinn lõpeb ja nurgakõrtside linnajagu algab. Maailmale palju kurja tekitanud filosoofi nimega tänaval paiknevad ühel pool ärid väga saksapärases mõistlikus järjekorras: juuksurisalong, kasutatud kodumasinad, seksitarbed, sekskino, voodid, hotell. Teisel pool mootorrattabaar, minibaar, kakluskeskus (kus sildi järgi õpetatakse mitmesuguseid kolkimisviise ja joogat). Otse ees UNESCO maailmapärandi muistis. Tagasi linna poole on Sadamakõrts, mille pildil ilutseb peaaegu Edith Artois’ taoline diiva, Koopameeste kõrts, üle tee mäletamatu nimega kolmas kõrts, sellest edasi linna poole ootamatult viks Mercedes-Benzi keskus, omaniku nimi otsaees (sama nimi kui ühel põlevsilmsel Saksa poliitikul, kes harrastas mingeid idamaiseid vigureid ja tüütas sellega pärast sõda kaasvange), siis kõrts Mamba sissepääsuga kahelt tänavalt. Kõrvaltänavas asutus nimega Diskreet, paraku sildi alumine rida nähtamatult väikese kirjaga, nii et teadmata jäi, mis täpselt. Küllap naha- ja suguhaiguste dispanser.

Pärast silda algab uus maailm. Ilme määrab, et varem oli seal kaubajaam, aga enam ei ole. Huvi pärast lülitan sisse dosimeetri ja see kohe värahtabki – doosikiirus on lagunenud töökoja ees tänaval üle 30 µSv/h ehk nagu meil esikus, kus on maas n.ö „uraaniplaadid” ehk plaadid vaikselt tiksuvast looduskivist.

Loomapoe lipud paistavad kaugele. Kohe selle ees on asutus sildiga „džentelmenide klubi”, mille peale märgin, et see on koht, kus džentelmenid käivad joomas klaasi portveini, suitsetamas sigarit ja turnimas rööbaspuudel, nagu teab iga Poirot’ filme näinu. Kohe järgmises hoones olevat erootikakeskus, neljal plakatil kaks liibuvais napeis rõivis vene daami. See hoone on maa-alune garaaž.

Loomapood on kohe selle vastas raudteejaama vanas kapitaalses kaubakuuris. See on võrreldes meie omaga tõesti nagu kuur. Teeme ühe tiiru ja väljume. Kassiir kontrollib, kas 20-eurone on ehtne.

Tagasi tsivilisatsiooni poole kõndides märkan endisest raudteejaamast jäänud väikest tornvarjendit (mida samal teemal raamat „Luftschutztürme” ei tea; projekt on Bauart Winkel, mingi väiksem sort) ja silla lähedal on ühe võrdlemisi korraliku elumaja ees kõnnitee sees sõjaeelne pommivarjendi võreluuk. Kui möödume silla juures olevast kahest täitsa sobimatust historitsistlikust villast, aiman nendega juhtunud kurbmängu – eks need ehitati kohe, kui valmis T-Ülejõe raudteejaam, linna esimene. Kaks kannatamatut kodanikku hõiskasid, et ennäe, raudteejaam! Siia kerkib meie linna tulevik!! Ehitame siia peened villad!!! — Kümmekond aastat hiljem, kui villad valmis ja kindlalt paigas, leidsid aga ülejäänud linnakodanikud, et raudteejaam Ülejõel on kole kauge käia, ja ehitasid linna vastasserva uue raudteejaama... ning kuigi peensus kadus, villad jäid. Kurb, kas pole?

Winkelturm

Matkal läheb jutt sellele, kuidas autotootjad mõtlevad välja automudelite pärisnimesid. Kahe suure jõe kokkuvoolukoha sõjamuuseumis oli viimati näha soomus-Tuareg, kus soomus oli seespool. Tuaregid olevat üks rändav kõrbehõim. Pakun, et tehases pannakse seina peale maailma rahvaste kaart ja teisest toaotsast hakatakse viskama nooli. Meie maja ette on tekkinud Läti numbriga Renault Twingo, mispeale muidugi arvan, et miks ei võiks olla ka autot Renault Mongo. Leiutame veel huvitavaid nimesid, aga need kahjuks ei jää meelde.

Uuesti Veiseturg. Tilgub vihma. Väike kunstraamatupood. „Kas te vaatate või ostate?” küsib müüja, kui, raamat käes, kassa juures enda järge ootan.

Kella kõrts, kus läheb väga kaua – või võib-olla ajan segi ja väga kaua läks eelmine kord.

Kindlasti ajan segi bändid Satyricon ja Triptykon ning nii saab minu omaks Šveitsist ostmata jäänud plaadi asemel nende Norra kolleegide oma, mis kõlab nii, nagu kodumaise kollektiivi Loits eesotsas väänaks laulda Onu Bella.