Saksa keele vaheajal on õpetaja maadelnud söögitoa võileivaautomaadiga, saanud sealt mingi käki ja, kui ise vaheajalt (mille veetsin oma töölaua taga) tagasi klassi jõuan, küsib seda pugides mult: „Ist die Maschine krank?” Selgitan masina peent hingeelu, näiteks et alt kolmas riiul pöörleb ülepäeviti ainult kahe võileiva jagu ning et kõigepealt tuleb valida võileib ja alles siis panna raha, kuigi silt masinal ütleb vastupidi.
Keeletunnis on kursuse mõlemad lapsesuud kenasti kokku saanud, kena kohe vaadata. Alles üksnädal küsis neist üks Sahara-taguselt maalt pärit kursusekaaslaselt, kas ta on päevitanud, ja täna vallandab kellaaeg, mille saksa ekvivalent on halb sechs, brasiilia noormehe itsituse, et seks, ihihhii.
Selgub, et meid on kohal tervelt kakskümmend, mille peale kolmas lahtise suuvärgiga kursuslane, kelle nimeks ütleme mängult Li Bai, teatab õpetaja kohta, et meie pr N on väga populaarne! Õps ei tea, kuhu silmi panna. Vähe hiljem arutame, mida teeb naaber mingil kellaajal. Minu silmad rebib raamatust Li Bai äkiline naerukilje; tema küsitletud naaber S, tagasihoidlik plaadipanija Maanteelinnast, on näost punaselapiline. Kolmapäeviti on E õhtune keeletund ülejärgmises klassitoas, nende oma lõpeb pisut varem, ta ootab koridoris ja kuuleb seda samuti.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment