Tööl olen täna varavalges, sest hommikul on suur koosolek ja mul on pika töö valmimine planeeritud nii, nagu seda ei oleks. Ja mida ma kahest ja poolest koosolekutunnist teada saan? — Ühe kasuliku veebiaadressi, ja mõni minuti hiljem, et see ei töötavat. Olin õige viks ja kohal punktuaalselt, mil muidugi selgus, et esimene pool tundi on lihtsalt kogunemine ja kohvi. Esimese tunni rääkis direktor, siis läksid ülejäänud ära, jäi meie osakond ja läks väga igavaks. Mõnele kohe meeldib rääkida. Rehkendasin kokku, kui palju tööaega mõne edevus täna raiskas (nagu inimesed ei oskaks paari lehekülge ise lugeda) – peast rehkendasin, taskust telefoni ei sobinud võtta ja kella lükatiga ka ei saanud mässata, sest see küsimus tekkis üsna algul, lükati on ehituse omapära tõttu kulunud ja selle uurimine paistab eemalt nagu väga tähelepanelik kella uurimine ning inimesed hakkasid ilmutama lahkumise tundemärke alles lõpupoole. Saal oli sellise kavatisega, et uksed on esineja taga ning toolide vahel pikad-laiad vahed, nii et nägi eest taha, tagant ette, küljelt küljele ning mitut pidi viltu, kes kuidas aega veedab. Imiteerisin märkmete tegemist (loe: lugesin mõlemat juhuslikult kaasas olevat märkmikku). Oleks kaasas olnud raamat, saanuks läbi oma sada lehekülge!
Aga mis kella lükatisse puutub, siis vahepeal üritasin jälle meenutada, mis oli see kell, mis mind vahepeal huvitas. Selgus; ja selgus ka, et selle kella põhimõte on istutatud ühte veel vingemasse kella, mille lükatil on ka välimine ring kulumatuna kenasti klaasi all. Vahepeal olen teada saanud isegi selle, kuidas võetakse kella lükatiga juuri. Vohoh. Elame-näeme.
Propagandast ja meediast mõtiskelles meenub, et minu poole teel oleva psühhopatoloogia ja poliitika raamatu autor Harold Lasswell, kes nooruses oli uurinud propagandat, tegeles hiljem meediateooriaga ning on defineerinud mõlemad: algul propaganda ja hiljem meedia, m.o.t.t.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment