L, 2535. päev: hüvasti, Beethoven!

Hommikul juuksuris, kus saan lahti n-ö Beethoveni-soengust, mille tekitas paar kuud tagasi juuksur Sveni tööõnnetus meid endale samaks kellaajaks kirja pannes ning siis suutmata eksitust möönda ja siis kartes mulle kui 2½ tundi (kaks ja pool tundi) järge oodates pahura kõuepilve ilme omandanule kääridega läheneda lähemale kui kolm meetrit. Või midagi sinnapoole. Uus juuksur on lihtne, aga stiilne töökoda Kella kõrtsist üle tänava (me ükspäev olime akna all, jälgisime), maksmine toimub automaadiga, umbes nagu jaamas, et vajutad nuppu, topid raha ja tuleb pilet, kuhu sõita või kuhu juuksuri käe alla minna. Ükspäev helistasin ja sain teada, et neile aega kirja panna ei saa, lihtsalt tulge. Olen hommikul kohe esimene ja oodata vaja ei ole. Pärast olen nagu enda noorem vend.

Siis keiserlik saun, mis tegelikult – nagu õhtul teada saan – sellena kunagi tegutsenud ei ole. Muuseumi enda sõnul oli see keisririigi suuruselt teine saun (kus oli esimene, brošüür ei ütle), kuigi Wikipedia teatel oli mõnisada meetrit eemal olnud teine, tegutsenud linnasaun suurem. Brošüüri järgi olla sauna all kilomeeter käike, mida ma ei usu, ei mahu.

Brošüüris on selgitused üksikasjaliku teekonnakirjeldusena, mida üritan algul läbida tagurpidi, aga see on remondi tõttu läbimatu, mistõttu jätame katki, käime niisama ja pärast loeme. Ühes kohas on õpetlik silt: suurelt pikk prantsuskeelne kiri, et ära roni, all sama väikses kirjas saksa keeles.

Teen jubedast vinest hoolimata kunstvõtteid ja, nagu ikka, kui pilte tehakse minust, jään pildile kõike muud kui loomuliku minana, sest kui ma ise olen kaamera taga, siis ei paista pildilt ju välja, kuidas ma pilti lavastan, ega?

Jubedast vinest saab võitu Lr-i seni kasutamata nupp Auto Tone. Umbes nagu mingil algelisel Microsofti pildimoonduril oli nupp Auto Color, et vajutad ja „korrigeerib” värvid; aga see värve ei puutu, teeb sada imet ainult särituse, pimeda-heledaga.