Hommikul on bussipeatuses maas selle kevade esimene tigu.
Päeval rattad kätte. Kohe edasi postkontor (raamat Winkeli tornvarjenditest, Saksa ajaloolase Goetzi klassikaline keskaja elu raamat – ennist kunagi mainitud Der Spegeli keskaja-erinumber, kus oli temaga pikk intervjuu, mille lõpuks ta kinnitas, et ta siiski ei tahaks keskajal elada, oli Der Spiegel Geschichte 4/2013).
Tagasiteel loen jalgrattakasutust edendavat brošüüri, mis kogu ülistusloo vahel jätab ütlemata, et linna tangentsiaalsed rattateed unustati üldse tegemata. Kitsal ägeda liiklusega maanteel autode seas ma sõita ei taha, kõnniteed seal ei ole ja teepeenart siinkandis ei tunta.
Ühtlasi saab teada, et elektrijalgratas on siinmaa seaduse järgi mopeed ja seega mootorratas, sellega sõitmisel on kohustuslik tahavaatepeegel ja kiiver ning teeliikluseks peab tavalisel jalgrattal olema esi- ja tagatuli, esi- ja tagahelkur, kummalgi rattal kodarate vahel vähemalt kaks helkurit (Eesti liiklusseadus lubavat ka helkurribaga rehve) ning, nota bene, tagumisel porilaual kollane triip. Viimast ma liikluses mitte kunagi näinud ei ole ja brošüüri paljudel fotodel ka ei paista.
Ja piduriklots on prantsuse keeli mitte see, mis oli Wikipédias (mâchoire), ega ka mitte see, mis veebisõnastikus (plaquette, sabot), vaid hoopis patin nagu uisk.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment