L, 2507. päev: Estland ist ein Planet

Päeval rongiga söömas (hommikusöök, raamatupood, lõuna).

* * *

Sellal kui Euroopa serval üks riik, kes käitub asotsiaalselt nagu paha poiss liivakastis, kes ilusti mängimise asemel teiste mänguasjad kõik ära lõhub, sest tema arust austus=hirm ja võim=vägivald, tungib sõjaväega teise riiki, kannab ETV kogu maailmale üle aga saadet „Äästi läul” ehk sarja „Eesti vajab logopeedi” finaali. Sedakord märkmed kronoloogilises järjekorras.

Sissejuhatus. Esitaja kuulsusrikkaid pükse ega kuulsusrikast vanaema ei näidata. Tema laulus on rida „sulab jää ja raagus puu”.

Siis tutvustab teine saatejuht ennast: „Ma olen tõeline puuks-saatejuht.”

Esimese võistluslaulu (mis õnneks kuhugi ei jõua) salmiosa viis on laenatud lori... rahvalikust laulust „Hõissa ja prilla” („Mul eile oli sünnipäev, et kasvõi lakke s..., mul peigmees k... m... tõi, mis ise h... v...” ja siis refrään: „Hõissa ja prilla, kõik matsid, m... vinna ja kel ei lähe vinna, võib k... p... minna.”). Selles on saladuslikud read „kui kell lööb kaksteist, pimm-pomm, võib neitsiks saada” ja „su üsaks saan”.

Teine võistluslaul, pealkirjaga „Eliise, ää!” sisaldab mõistatuslikke ridu juba rohkem: „Raua päevikus tormised[?] read” (ei loe praegu enda pliiatsimärkmeid välja), „tüdruk teki all liigutab suud”, „kapi juuksed on hingedelt maas”, „kesk ööd kostab mulkide hääl” ning „ja siis tarkusee saadan armulee üle vee”. Viimasel on autorite arust vist mingi kunstiline otstarve.

Kolmas laul on rahvastevahelise suhtlemise keeles ja üks väheseid asju, millest aru saab, on „I’m standing in a count [see tõesti on count, kuulan hoolega], the theory is hound”.

Neljas laul on samuti inglise keeles, aga mingis ebakonventsionaalses variandis, umbes nagu siin:

Kuulen katkeid „must get high ... Masai”, „the tense is so hot, so blue” ja „the tense is so hot, so flue” ning refräänis on peamiselt salapärane „gree sai go” nagu kunagises kuulsas saate „Bulgaaria otsib superstaari” Mariah Carey’ kaveris.

Viies laul on taas maakeeles ning seal on read „täna, kits, sa ukselt uksel’ käid” ja „juubelit kui suudlen ma”.

Kuues laul saab žüriilt hirmkõrgeid punkte ja keegi žüriiliige koguni ähvardab, et sellel olevat maailmahiti potentsiaali. Üks väheseid ridu, mida sellest mõistan, on „I was a man, I was a lonely pizza”.

Seitsmendas laulus, mida esitab üks kurblik daam, kes väidetavasti õpetavat ise laulmist (ei usu), ja mis Eesti eurolaulu viimase kümnendi traditsiooni kohaselt on ballaad – kuidas on Eesti ballaadidel läinud, teab ju igaüks, aga kas keegi sellest õppust ka võtab?! – on read „Lenna taevavõlvil, Lenna üle maa”, „näärimees on jooksmas ringi” ning „ja valgeks värvid lae”.

Kaheksas laul oli kahtlemata väga kaalukas, aga selles puudus igasugune üleskirjutamise iva ning nad said nii žüriilt kui ka kuulajatelt väga vähe punkte.

Üheksas laul oli taas inglise keeli ja selles olid mõtlikud read „we will weight less” (mida see ka ei tähendaks), „I’m bathing love” ja „sail, crazy life”.

Kümnendas laulus, mille esitaja eelmise (sama kostüümi, soengu ja viisiga) esitatud euroloo ajan segi teise umbes sama pealkirjaga looga ning imestan kõvasti, on refräänis sidusat teksti pikemalt: „On ootamas Teet meid ookeani tuultes kui seiklev Teet .... kui Beria on sinistel vetel ta” (kahjuks ei korrata refrääni nii mitu korda, et jõuaksin kogu selle pika teksti jäädvustada) ja salmiosas „seinad valguse poole”.

Aga kogu õhtu parim laul on seejärel noorte interpreetide esitatud laul. Põltsamaa on nähtavasti ainus koht Eestimaal, kus inimeste kõnest on veel võimalik aru saada. Küll on hea, et üritus on laupäeva, mitte pühapäeva õhtul, sest kolme noorkollektiivi liikmed saavad nõnda esmaspäeval kooli minnagi, mitte ei pea kartma kohe koolikaaslaste keretäit. Vähemalt mitte kõik. Põltsamaa koolinoored kindlasti mitte, Gustav Adolfi omad kindlasti, VHK omadest pooled. Ütlen nii mõndagi ka ühe eelmainitud õppeasutuse õppekavade teemal.

Kui rahva hääl on kõnelenud ja telefonifirmade kaukasse kõlisenud umbes 5·10⁴ €, jääb tulevane maailmahitt maailmale ka edaspidi tundmatuks. Lõpptulemus on pisut vähem piinlik, aga piinlikkust Kopenhaagenis saab olema küll, sest paadunud eurolaulufännid mäletavad või vähemalt teavad, paganas, mismoodi kõlasid võidulaulud 1960. aastatel, rääkimata sellest, mis kaks aastat tagasi. Ebamusikaalsed, aga silmamäluga võivad mäletada ka koreograafiat. Ning teha ebamugavaid võrdlusi.