Hommikul teen eilseid pilte, valmib mitu albumit – FB-sse ja internetti ja suurelt kuvarilt vaatamiseks. Pilves ilmaga ja muserdavate slummivaadetega sobiva ilme annab piltidele Lr-i vaikesäte Game Day.
Kui tahan jätkata uute sõnade lisamist sõnastikku, teatab sõnastikuprogramm (mitte päris järgmiste sõnadega, eks ju), et ma olen tasuta demoga mänginud juba küllalt, aeg on osta päris programm. Kaalutledes, kas Lõuna-Aafrikasse on ohutum maksta Eesti krediitkaardiga, mis aegub mõne kuu pärast, aga uue kaardi number on arvatavasti sama, või siinmaise krediitkaardiga, mis aegub järgmine aasta, aga uue kaardi number on arvatavasti uus [nagu tuttav tõlkija, kes iga kord, kui jutuks tulid krediitkaardimaksed, hakkas meenutama, kuidas ta ostis Saksamaalt Tradose – enne kui seda hakkas Eestisse vahendama üks Läti firma – krediitkaardiandmed varastati ja pärast tuli kaart sulgeda], juhtub nii, et krediitkaardiandmeid ei küsitagi ning lubatakse saata hoopis arve. Saadetaksegi; sellel olev registreerimiskoodi programm ei tunnista ning pisikest trükki uurides selgub, et kood saadetakse siis, kui ülekanne laekub. Nali selles, et turvanõuete tõttu tuleb pangas välismakse jaoks uue välisriigi lisamist eraldi küsida. Vanasti tuli selleks vändata kontorisse, nüüd saab küsida ka elektrooniliselt. Õnneks on firmal olemas konto ka ühes Euroopa naaberriigis, mille küsimine on lihtsam kui kahtlust tekitav palve, et palun lubage mul teha ülekandeid Lõuna-Aafrikasse.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment