Pärastlõunal viime väiksele E-le kingi 1. sünnipäevaks. Ilm on pime ja külm, taksoga; kohtumaja kõrval käib pauk ja takso hüppab – nagu selgub, sõitis peegliga vastu plastist teetähist, mis paugu peale pöördus paremale, visates betoonaluse viltu, ja parema tagarattaga alusest üle. Peegel on võrdlemisi ühes tükis ja edasi takso küljes, aga klaas ripub juhtmete otsas ja peegli sisemehhanism paistab. Ma ei tea, kas sellises olukorras tegi taksojuht õigesti, et jätkas sõitu, või pidanuks ta kohe kontrollima, mis juhtus peegli ja teetähisega, või kas katkise külgpeegliga takso tohib üldse teenindada kliente. Kilomeetri pärast oleme kohal, taksojuht jääb meist peeglit uurima.
Anname kingi majaukse vahel üle, saame ka vastu meene: koti sealkandi koeratõugudega (keda on 7). Juba bussis hakkame uurima huvitavamaid.
Hipodroomi peatusest jala poeni, sealt bussiga postkontorini, aga nädalatagusesse uude restorani me sisse ei saa. Ex-Balkan, oleme ainsad einestajad. Vahepeal karjutakse, on mingi jalgpall, aga kõrval Portugali restoranis ei ole, nii et me ei tea, kes mängisid.
Laenatud sarjad said läbi (As Time Goes By ja The Darling Buds of May, ma ei teadnud kummastki enne mitte midagi, kuigi need jooksid juba 1990. aastatel, ju siis Eesti ja Soome TV ei ostnud neid sisse). Algab taas „Midsomeri mõrvade” läbivaatamine. Nagu kohtuks vanade sõpradega! Viimati vaatasime seda mitu aastat tagasi: filmidest mäletab üksikuid momente – seda üldiselt küll, kes on mõrtsukas, aga mitte tingimata motiivi. Nõnda et kirjuta või tegijatele, et vaatame kolmandat korda ja ikka on põnev.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment