Enne teatrit poest läbi ei jõua, bensujaamast WC-paberit ja õige on, sest elutoa põrand on koerasitta täis (me ei ütle, kes, aga me kõik teame, kumb).
Teater, mille olen kalendrisse märkinud kui klassikalise balleti, on hoopis Kanada nüüdistants. Kohalt nr 865 on vaade nagu kopteripiloodil.
Tagasisõidul bussis kurdab meie taga vene isand telefonis mahlakalt oma rasket elu. Mõne peatusevahe jooksul saame teada eesnime (Oleg) ja selle, kuidas ta kodus igavleb ja kuidas naine temaga nägeleb ja kuidas kõne on noorikutele, kellega ta soovib kohtuda, sest kodus on igav. Vähemalt oma peatuseni Oleg kokkuleppele ei jõua.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment