Loen: „Peenemündest Baikonurini”. Kohati on inglise-eesti tõlkevigadega tekst nii palju eesti sõnadega vene keel, et ei saa aru. Impressumis keeletoimetajat ei ole, on olnud korrektor, kes nähtavasti on parandanud komavead ja läinud siis koju.
135-formaadis filmile mahub 36 kaadrit, eks ole. Isiklik rekord on 39, aga vist filmi tagaotsa poolilt lahtipääsemise hinnaga. 37 oli automaatikaga reegel (EOS 1000, lühema stardiotsaga, keris filmi poolile õiget pidi, jättis alguses kaks kaadrit tühjaks, õigemini keris kogu filmi korraga poolile ja säritatud filmi kaaderhaaval kassetti tagasi – lollikindlam kaamera avamise ja patarei lõppemise juhuks; vana mehaaniline FED-3 keris filmi poolile pahempidi, emulsioon väljapoole). No vat. Täna skannin isa negatiividest viimase, millel on tuvastatavaid kaadreid … 59. 43. järel on asi hakanud tunduma imelik ja pärast mõningast kruttimist on ta 48. kaadri järel avanud kaamera (2½ kaadrit hävinud – ilmutamata film on optiliselt tihe, valgus läbi kahe kihi ei lähe, kui just päike otse peale ei paista). Pärast on film liikunud edasi normaalselt. Kuid kuni selleni on u 4. kaadrist alates kõik vähemalt topelt, enamasti kolme säritusega, igaüks veidi nihkes. Kahjuks ei ole tuvastatavaid nägusid, mille järgi oletada võtteaega. Olemas on küll Tln telemast, seega kõige varem 1955, aga vanim säilinud negatiiv on niikuinii 1956. Kõik pildid on linnast, sh mitu võtet isa kodutänavalt, mida ma varem näinud ei ole ja mis vaateid enam olemas ka ei ole. Saab näiteks teada, kui kaugel oli raudtee isa maja seinast; ta jutu järgi oli jäänud mulje, et meeter; no nii 3 oli, aga see-eest oli kohe majanurga juures signaali märk.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment