N, 4231. päev: loen

„Peenemündest Baikonurini” jätkub, läheb üha imelikumaks ja hakkab žanrilt meenutama bulvarikirjandust, kus on küll sensatsiooni ja pealtnäha ka rohkesti fakte, aga need faktid, mida juhtumisi tean, on väänatud tundmatuseni: lk 265 nimetab pildiallkiri suurvarjendit õhutõrjekompleksiks (tänapäevasel pildil ei ole õhutõrjest mitte midagi muud peale suurtükialuste, tuld juhiti teisest tornist jne). Allveelaevarakettide peatükk saab täielikult läbi ilma allveelaevatüüpe nimetamata (mainitakse individuaalseid laevanumbreid). Lk 276 seisab senitundmata „Stells-tüüpi nähtamatu lennuki analoog” – „Stells”!!! No kirillitsast transkribeerides võinuks algse kirjapildi ikka üle kontrollida. Silmaring, silmaring, eriti kui raamat on ilmunud 30 (kolmkümmend) aastat pärast esimese sellise lennukitüübi avalikustamist. Seniitrakettide tehniliste andmete tabelist lk 278 puuduvad seniitraketi olulisimad tehnilised andmed: kiirus ja lennulagi (ning V-601 ja V-870 küündivus on vahetuses). Rida enne tabelit mainitakse, et rakettide V-861 [1967] ja V-870 [1970. aastate algus] „otsene eesmärk oli lennukite F-4, B-52, F-111 ja A-11 tabamine” – aga mis lennuk oli „A-11”?? Lähim reaalne lennukitüüp oli luurelennuk Lockheed A-12, mida kasutati 1963–1968 (kuigi edasiarendust SR-71 kasutati 1966–1998, alguses regulaarselt, kord nädalas ka Läänemere kohal, pildistades küljele ka Eesti saari, nii et USA õhuväe saarlasest fototõlgendaja sai teada, et koolivend on toonud söögilaua õue).

Õhutõrjerakettide peatükis – sellest on suurepärase raamatu kirjutanud dr Alfred Price, War in the fourth dimension – ei ole poole sõnagagi mainitud oma-võõratuvastust (rakett küsib sihtmärgilt, kas see on oma, võõras või tsiviilõhusõiduk), mis reeglina on kõigil tänapäevastel õhutõrjesüsteemidel, v.a Buk. Ja mulle oleks isiklikult ka meeldinud, kui Koroljovi R-7 variantidest, eriti uusimatest, selle sajandi variantidest Sojuz 2.1.a ja 2.1.b rääkides mainituks, et 2010 sai Sojuz lõpuks ka digitaalse pardaarvuti.

Lk 290 aetakse segi sõnad kuva (elektrooniline pilt) ja kuvand (abstraktne imago) – „radari kuvandit on omakorda ikka võimalik moonutada”.

Ja siis mida kõike raamatus ei „toimetata”! Katsetusi näiteks (ma ei ole sellist ühendverbi varem näinud) ja satelliite orbiidile ning niisama, sihitiseta. Vbl peaks tegema raamatu teksti tekstikorpuseks ja uurima korpusetarkvaraga. Font on laisa kirjastuse raudvara TNR, mida tekstituvasti võtab üles suurepäraselt.

Pildid ei ole kõik seal, kus peaksid, pildiallikaid ja teksti allikaviiteid ei ole (sedasi saab kirjutada mida tahes, kirjandusloetelust ülekontrollimine võimatu), osa sisu kordub, kokkuvõtvaid tabeleid või loetelusid ei ole või on need laiali raamatu sees ja katkendlikud, sisuloendit ei ole (kes raamatust mingit raketti otsib, lehitsegu kogu raamat läbi).

Aga võib-olla, eesti Vikipeedia kiuste („kokkuvõte aastakümnete pikkusest hobi korras uurimusest” – kirjandusloetelus on 10 nimetust, vanim aastast 1997), ei olegi see raamat tõsine ja lugeja tohib naerda kirjastuse üle, väärika astrofüüsiku ja tema suure vaeva suhtes piinlikkust tundmata?

* * *

Pildistan ümber isa 4 Ljubiteli-laifilmikaadrit negatiivi – rohkem ma neid näinud ei ole – hiljemalt aastast 1955. Laifilmi kopeerimise rakis (veebruar 2017) käepärast võtta. Selgub, et suur fotokas on veel suveajas.

Õhtul viimasel hetkel poes, sinna lähen jala, tagasi bussiga.