Lootsin, et saan hommikul bussiraamatu läbi, aga ei. Tööpeatuses jõuan just kohani, kuidas kohale rutanud arst hakkab noort ja paljukannatanud Wertherit elustama aadrilaskmisega.
* * *
Seevastu allveelaevaraamat („Kalev ja Lembit. Eesti allveelaevade lugu”) on sihuke, et mine võta kinni, kellele. Järelmärkus seletab, mis on aku, keeletoimetaja raamatul olnuvat, aga paraku on ta moondanud teksti lapselalinaks (ja kardetavasti tekitanud vigu, nt arvanud torpeedolaskmise suruõhumullid torpeedoluukide tagant tulevateks mullideks). Kardetavasti keeletoimetaja ei usu, et lugeja teaks lühendeid kg ja m (kui räägitakse tehnilistest andmetest, mitte kirjast vanaemale), ning kuni 10 naturaalarve kirjutab ta tuimalt alati sõnadega, ka nt „kümme ohvitseri ja 81 üleajateenijat” (lk 64) ja „30 meest, kellest 13 olid pärit miiniristlejalt Lennuk, 11 miiniristlejalt Wambola, kolm torpeedopaadilt Sulev, üks miiniveeskajalt Ristna ja kaks Sõjasadamast” (lk 67).
Aga see on ju raamat allveelaevadest, mitte vanaisa tütardest! Sellised keeletoimetajad, kes on pähe õppinud käsiraamatust ühe lõigu alguse, aga mitte lugenud, mis on seal edasi, peaksid mitte lugejate tulevikku solkima, vaid vaikselt häbenema ja tegelema millegi muuga. (Kuigi ma üldiselt tean, kes sedasi teha käskis, ja lollide maal puhkes suur segadus.) Asjad mängivad pidevalt ja neil on nägu.
Kui tekstis asjad, mida ise välja toimetan, lilla pliiatsiga alla joonida, oleks tulemus palju-palju kirjum kui Tõnismäel rahvusraamatukogu humanitaarsaali Wiedemanni sõnastik.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment