Kuidas tuvastamine lahendas tervisemure. Et lähen hommikul perearsti vabasse vastuvõttu, ooteruum on tühi, eelmine pat. tuleb välja, saan kohe varsti ette ja räägin mure ära, et AB-kuur sai läbi, aga ikka on haige tunne, pulss ja vererõhk on tavalisest kõrgem ja viimased mõni öö ei ole maganud hästi (AV uinumisraskus = uni tuleb hiljem kui 5 minutiga*). Ja siis arst arvab, et äkki on see maoerosiooni reaktiveerumine, mis mõttele jõudis ka kodune konsiilium ja mille vastu aitab korralik söömine. Nii et kogu päeva söön korralikult ja tuju on hea ja paha ei ole. Isegi kõrge vererõhk läks üle.
Hambaarsti juures, kaks implantaatide arvet ja muude seonduvate protseduuride arve. Ütleb, et nendega kiiret ei ole. Seda küll, et praktilistel põhjustel tuleb need maksta kahest palgast, aga vaevalt, et ta lubaks venitada veel pikemaks või maksta sama arvet jaokaupa.
Šp päeval kööki sittunud ei ole, aga õhtul kuseb.
* Ükspäe lugesin, kuidas sõja ajal uinusid Briti lendurid, ka keset lahingukära. Et heitsid pikali ja hakkasid täielikult lõdvestama näolihaseid, siis kaela, siis rindkere, muudku allapoole sõrmede ja varvasteni välja, lõpuks mõtlesid mitte millelegi ja uni tuligi kahe minutiga. Proovisin seda ka ise, paar korda, aga ei saanud kunagi kõhust kaugemale. Mäletan ähmaselt, et kooliajal räägiti telekas või lehes mingist umbes sarnasest tehnikast, inglise lendureid nimetamata.
* Ükspäe lugesin, kuidas sõja ajal uinusid Briti lendurid, ka keset lahingukära. Et heitsid pikali ja hakkasid täielikult lõdvestama näolihaseid, siis kaela, siis rindkere, muudku allapoole sõrmede ja varvasteni välja, lõpuks mõtlesid mitte millelegi ja uni tuligi kahe minutiga. Proovisin seda ka ise, paar korda, aga ei saanud kunagi kõhust kaugemale. Mäletan ähmaselt, et kooliajal räägiti telekas või lehes mingist umbes sarnasest tehnikast, inglise lendureid nimetamata.
* * *
Google’i raamatuist v. Rochowi „Der Kinderfreund” (1776/79), et kui palju sellest on kandunud „Saaremaa juturaamatusse” (1812/17) – oletan, et viimase autor tundis esimese autorit isiklikult, toomkooli ajast. Ühised on mõni jutumotiiv (pane õunaseeme maha, sellest kasvab õunapuu; ära täksi kirvega kasvavaid puid; sõdur oli hoolas ja sai kirjutajaks; aus rahaleidja sai leiutasu), mida on väga vähe; „Saaremaa juturaamatu” lood on palju üksikasjalikumad ja – võta või jäta – etnograafilisemad, mida osalt seletab ka hilisem kirjutusaeg ja autori etnograafiline huvi.
„Der Kinderfreund” on laste koolilugemik, iga loo alguses ja pärast moraali ka lõpus on piiblisalm. Saksa- ja Saaremaa olme erinevuse tõttu ei saanud paljusid „Der Kinderfreundi” motiive niikuinii üle tuua: kui saksa lihtinimest vaevas tõbi, läks ta maa- või kirikuhärra juurde, see otsis apteekri või arsti; lihtrahvas tegi kirjalikke testamente ja lepinguid, saatis kirju; linnu oli tihedamalt kui Saaremaa üksainus).
„Der Kinderfreundi” maailm on kontrastsem kui „Saaremaa juturaamatus”: pahategijad saavad põhjalikult nuhelda. Ma ei ole veel jõudnud kohani, kus v. Rochow soovitab, et viige lapsed vaatama avalikku hukkamist, nad ehmatavad ja hakkavad korralikeks; pidavat seal kuskil olema – mul on arusaam, et millalgi samal ajal, kui tekkisid kreisid, asendus Liivi- ja Eestimaa kubermangu kriminaalõiguses Constitutio Criminalis Carolina (1532) Venemaa nuhtlusseadustikuga, milles otseselt surmanuhtluse võis saada ainult tsaariperekonna elu kallale kippumise eest, aga seda ei otsustatud kubermangu kohus; muude raskete kuritegude eest ootas peks, põletusmärgistamine ja väga pikk jalgsimatk Siberisse, seal halvimal juhul kindluseehitus või kaevandused, kus vang püsis elus mõne aasta. Körberi sõnul toimus tema ajaks (1887) viimane hukkamine Saaremaal ligi sadakond aastat varem, kui veel ei olnud Campenhauseni kunstmaanteid, seega hiljemalt 1770. aastail (Kaali mõisaproua tapmise eest). Seevastu „Saaremaa juturaamatu” üks hirmutavamaid pahade tegelaste õudsaid lõppe on, et haakrikul käinud Kihelkonna külamehed „jäid joodikuks ja said waeseks” või vastupidi, aga nad jäid vähemalt ellu.
Google’i raamatuist v. Rochowi „Der Kinderfreund” (1776/79), et kui palju sellest on kandunud „Saaremaa juturaamatusse” (1812/17) – oletan, et viimase autor tundis esimese autorit isiklikult, toomkooli ajast. Ühised on mõni jutumotiiv (pane õunaseeme maha, sellest kasvab õunapuu; ära täksi kirvega kasvavaid puid; sõdur oli hoolas ja sai kirjutajaks; aus rahaleidja sai leiutasu), mida on väga vähe; „Saaremaa juturaamatu” lood on palju üksikasjalikumad ja – võta või jäta – etnograafilisemad, mida osalt seletab ka hilisem kirjutusaeg ja autori etnograafiline huvi.
„Der Kinderfreund” on laste koolilugemik, iga loo alguses ja pärast moraali ka lõpus on piiblisalm. Saksa- ja Saaremaa olme erinevuse tõttu ei saanud paljusid „Der Kinderfreundi” motiive niikuinii üle tuua: kui saksa lihtinimest vaevas tõbi, läks ta maa- või kirikuhärra juurde, see otsis apteekri või arsti; lihtrahvas tegi kirjalikke testamente ja lepinguid, saatis kirju; linnu oli tihedamalt kui Saaremaa üksainus).
„Der Kinderfreundi” maailm on kontrastsem kui „Saaremaa juturaamatus”: pahategijad saavad põhjalikult nuhelda. Ma ei ole veel jõudnud kohani, kus v. Rochow soovitab, et viige lapsed vaatama avalikku hukkamist, nad ehmatavad ja hakkavad korralikeks; pidavat seal kuskil olema – mul on arusaam, et millalgi samal ajal, kui tekkisid kreisid, asendus Liivi- ja Eestimaa kubermangu kriminaalõiguses Constitutio Criminalis Carolina (1532) Venemaa nuhtlusseadustikuga, milles otseselt surmanuhtluse võis saada ainult tsaariperekonna elu kallale kippumise eest, aga seda ei otsustatud kubermangu kohus; muude raskete kuritegude eest ootas peks, põletusmärgistamine ja väga pikk jalgsimatk Siberisse, seal halvimal juhul kindluseehitus või kaevandused, kus vang püsis elus mõne aasta. Körberi sõnul toimus tema ajaks (1887) viimane hukkamine Saaremaal ligi sadakond aastat varem, kui veel ei olnud Campenhauseni kunstmaanteid, seega hiljemalt 1770. aastail (Kaali mõisaproua tapmise eest). Seevastu „Saaremaa juturaamatu” üks hirmutavamaid pahade tegelaste õudsaid lõppe on, et haakrikul käinud Kihelkonna külamehed „jäid joodikuks ja said waeseks” või vastupidi, aga nad jäid vähemalt ellu.
No comments:
Post a Comment