Koosolek teises linna servas, kus on koos umbes veerand asutuse rahvast ja kus esimese poole mõtlen, keda esineja meenutab. Välja mõtlen: noor Charlie Duke.
Ostan leheputkast liimi, et saaks teisaldada mitme koosoleku ja koolituse märkmed isiklikust märkmikust ära töökladesse.
Liim, saadanas, on aga lahustiga ja haiseb, mispeale tuleb jutuks lugu, kuidas tudengiajal töömees pillas maha katki 2,5 l pro analysi ksüleeni pudeli ja pärast mitmetunnist tuulutamist 50 ruutmeetri avatud aknapinnaga vastasseintes oli väga imestunud, kui saabudes küsisin, mis siin haiseb, ja seepeale toanaaber teatab, et seda lugu olen juba rääkinud, kui saabusin hommikul pisut varem kui tavaliselt ja leidsin ta küüsi lakkimas, mille juurde saan aga täna kuulda selgituse, et ta seda kodus laki lõhna pärast teha ei saa, mispeale imestan, et ei tea, mis lahusti selles on, tundus nagu atsetoon, ja kuidas omal ajal, mudeliehituse aegu muutis värvimisega kaasnevat elu üleminek peenest kunstitarvete osakonnast ostetud kallile haisematule lahustile ja kuidas hiljem olen korterikaunistuslikel emailvärvimistel kasutanud ainult rulle või väga odavaid pintsleid, mida saab pärast ära visata ega pea üldse lahustiga jändama.
Sellised lood.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment