Ümberistumisjaama kohvik on korras (eelmine nädalavahetus oli remondis, uksed eest, leti asemel püsti redel, juhtmed rippusid laest ja müüjad töötasid hoopis Siimu tänava putkas, mis seisundist võiks näiteks aknaaluse jõeoru puhastusjaama näitel arvata, et remont kestab vähemalt 4 a).
Linnupargis kohtuvad vader ja ristilaps. Annan üle plaadi piltidega, mida lubasin ligi aasta tagasi.
Saarelinnas ehtepood, seejärel lõuna Vana-Saarelinna kõrtsi terrassil, mul on vaade aiakunstile. Mingi kohalik must õlu (ilme on petlik, selles on humalat nii mis kole – mitu nädalat hiljem saan teada, et just sama marki jõi Goethe, kes üldse jõi tänapäevase arusaama järgi palju). Aeg-ajalt kostaks nagu kõuekõminat – tegelikult hoopis peaaegu kõrtsi kohal sild kõmiseb, kui auto üle sõidab.
Kui väljun, leiavad mööda tänavat lähenevad prantsuse vanurid majaseinalt kunagise kõrgvee märgi ja näitavad enda peal, kui kõrge vesi oli, leidmata üksmeelt, kas tänaval sumati või ujuti.
Tagasi üles linna kohvikusse, seal magustoit, aga seekord ekstravagantse kemmerguta.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment