L, 2381. päev: fotoseminar

Hommikul äratus ebainimlikul ajal kell 4.30.

6.20 rongile jõudmiseks sobiks kõige paremini buss umbes kl 5.50 paiku, aga eile õhtul bussiplaane vaadates selgus, et päh, läheb 5.40 ja 5.57 ja 5.59. Esimene on kole vara ja teised kaks sihukesed, et kui maha jääb, siis jääb maha ka 6.20 rongist. Kui muidu sõidavad bussid plaanist 5 minutit taga, siis varahommikul muidugi mitte. 5.44 ei ole bussist kippu ega ole kõppu ka edasi kuni kl 5.58-ni, mil tuleb 5.57 buss. Selles on peale juhi üks reisija. Buss on 194. liini oma ja lõõtsaga, mida päeval ei juhtu peaaegu mitte kunagi.

Piletikassas on mõni minut kuus läbi tervenisti kolm luuki lahti, neist kahe ees arutavad reisiplaane hiinlased, kellest üks tahab sõita Koblenzi.

Rong on pikamaarong, on hämar, loen (Norbert Ohler, „Reisen im Mittelalter”) ja üritan mitte uinuda. Kümmekond kilomeetrit enne ümberistumisjaama kustutatakse vagunis tuled, mis tähendab, et lugeda enam ei saa ja tukk tuleb peale. Võimalus ärgata Põhjamere ääres on liiga kole ja sama kole on, et eriti tuleb uni peale viimasel kahel kilomeetril, mil tervelt kuus korda avastan äkki, et näen unenägusid.

Ümberistumisjaamas suur rosinasai ja kohvi. Päike tõuseb. Siseakna taga leheputka raamatunurga 29 raamatust jutustab kolmandik Teisest maailmasõjast ja teine kolmandik raudteest.

Hommikul majast väljudes sadas kõvasti. Rongisõidu ajal ilm selgemaks ei lähe; kui S-s maha astun, sajab päris ladinal. Mul on kaasas rull paksust LDPE-kilest sügavkülma kilekotte, kuhu veel esimeses rongis mähkisin fotoasju ja muid niiskust mittetaluvaid asju (kaasas olid koguni kuivad sokid): suurel fotoseljakotil on paha omadus vihmas lekkida. Muidu on varustus üldiselt selline, et saaks pildistada kõik kolm tundi vihmas ja temperatuuril 12 °C.

Linnupargi kodulehe seminaritutvustuses oli märgitud, et üritus toimub iga ilmaga, v.a kui sajab ojadena (regnet in „Strömen”). Ojadena oli sadanud hommikul, muidu lubas ilmateade tänaseks 30% tõenäosusega uduvihma, kuigi tegelikult oli kella kuue paiku sadanud jäme vihm äikesevihm, isegi välku lõi. Õigemini arvas seda 30% tõenäosusega hoovihma ilmaennustus mitte S. kohta, sest ega Weatherbug seda linna tunne, ta ennustab selle ilma linnupargist 41 km kaugusel oleva Ameerika lennuväebaasi järgi, kus ilma jälgitakse väga hoolikalt (sademeid mõõdetavat 0,01 mm kaupa) ja see kehtigu siis saja versta peale ümberringi.

Kilomeetrisel kõnnil S. kesklinna jääb sadu vaiksemaks ja siis üldse järele.

Vaiksest sulisevast ojast on saanud märatsev helepruun mägijõgi. Linnasüdame kosk pahiseb ja vesiveski ajalooliste vesirataste säästmiseks on kõik vesi juhitud nendest mööda. Veski mitmed vesirattad saaksid täna sisse sellise hoo, et lendaksid pilbasteks nii umbes kahe sekundiga.

Selgub, et helisalvestist on mul kaasas ainult nn surnud kass ehk pikakarvane tuulekate. Ühtlasi jäid maha ka väljaprinditud osaluskinnitus ja üleskirjutatud rongiaegadega märkmik. Tagasiteel on nimelt keerukas hetk, kuidas aja säästmiseks tuleb tabada rong, mis trehvab K. jaamas siiapoole naasvat rongi, aga seda juhtub kord kahe tunni tagant, muidu tuleb sõita lõppjaama ja oodata ligi tund. Ühe sellise rongi olen järele vaadanud (13.33), aga teisi mitte.

Poeakendel on tehislikud ämblikuvõrgud, plastämblikud ja täispuhutud luukered: sildi järgi oli eile halloweeni-poeöö, mil linnakese poed olid lahti tervelt 22-ni. Šnitslikohvik on kinni ja sildi järgi avatakse alles kell 10.00.

Kakerdan linnas pisut ringi, taevas läheb selgemaks, isegi sinist taevast näeb ühest kohast ja päike piilub. Näen linna kohal üht sookurge.

Kella 9-st aeglane jalutuskäik üles linnupargi poole (viimati läksime sinna üle poole tunni), kohal 9.20. Näen omanikku ringi askeldamas, ta kahtlemata näeb mind ka, aga teen aega parajaks, jalutan maanteel kaks käänu edasi. (Mul on teepoolse käe küljes ka helkur, et te teaksite.)

Siis kohe tagasi, sest nii fotogeenilist vaadet, et kougiksin seljakotist kilekotti pakitud fotoka, ei ole. Olen kohal seega pool tundi enne algust ja pargi avamist. Jalutan väljaspool ringi ja uurin pikalt S. ümbruse turismikaarti, kus on ka reljeef, millelt saan teada, miks kahekilomeetrine jalutuskäik S-st linnuparki võtab mind alati kergelt võhmale: kõrguste vahe on 180 m!

20 minutit enne hakkab inimesi kogunema ja, käsi tervituseks õieli, tuleb ka üks linnujuht, tutvustades, et tema on Tanja. Hetk hiljem ulatab käe ürituse korraldaja fotograaf, tutvustades, et tema on Selzer. Saksamaa kombest end tutvustada perekonnanime pidi olin kuulnud, aga arvasin seni, et see toimus millalgi Loriot’ sketšide aegu, 1960. aastatel. Mistõttu minu tutvustus on kompromiss mõlema vahel: „Tere, mina olen A ... V.”

Siis tutvustatakse linnuparki ja ronitakse mäkke (Saksamaa loomaaedu loetlev veebileht iseloomustab teed alt orust mäe otsa linnuplatsile sõnadega sehr steil; hetk tagasi nähtud kaardi järgi on kassa umbes 300 m ümp, mäelagi umbes 380 m, aga plats ei ole päris mäelael, nii et ehk mingi 40...50 m kindlasti ole). Käimisvaegustega inimestele pakutakse võimalust sõita mäe otsa autos.

Korraldav fotograaf jagab õpetussõnu, nagu et valgustage lendavat lindu üle, sest muidu saate taeva taustal ainult silueti. Muidugi mõista kavatsen ma seda õpetussõna igati eirata: ma parem hoopis alavalgustan pisut, et lind ei tuleks liiga hele, ja taeva taustal ei pildista üldse, sest siis tuleb välja ainult lind, pilv oleks ühtlane läbipõlenud valge.

Pilte ma siia kahjuks panna ei saa, sest tänapäeval nõuab see linnupark, et avaldamiseks luba vaja ei ole, aga tingimata peab mainima pargi nime, ent selles on kohanimi, mis on siin ütlemiseks liiga lähedal. Vaadake pilte Facebookist ja kes seda ei kasuta, neile teatan kunagi hiljem, kui valmib veebialbum. (Album valmis ja üleval: aadress on www.[minuperekonnanimi].com/[minueesnimi]/varia/2013/2013-10-26_FWS/ )

Arvake ära, mitme võtte järel rändab telesuum kotti tagasi? — Õige vastus on täpselt nagu Kreisiraadio sketšis, kus öeldi pangaukse turvakood, et inimesed saaksid öösel tulla ja võtta endale nii palju raha kui vaja: „See number on... neli.” Suur kolakas on nimelt raske, pime (f/4,5...5,6) ja autofookus on võimatult aeglane. 150 mm objektiiv seevastu on kergem, heledam (f/2,8), AF on kiirem (kuigi mitte piisavalt kiire, et hoida terav kaamera poole lendav lind) ja, mis kõige tähtsam, olen sellega niivõrd harjunud, et oskan silmaga hinnata vaatevälja (mida suumobjektiiviga ei saa). Linnuetendusel toimub kõik väga kiiresti, suumida niikuinii aega ei ole.

Juhtpiltnik õpetab, et hoidke lind kogu aeg kaadris ja teravustage pidevalt ning vajutage päästikule alles siis, kui pilt on terav. Mission impossible: ega see nii lihtsalt ka ei käi. Väheke parem on teravustada mingile kohale, kust lind mööda lendab, ja vajutada päästikule pisut enne seda, kui ta lendab sealt läbi. Hoopis parem on vihje, et muidu vuhinal lendav pistrik keerab metsaservas ringi ja keeramisel lendab aeglaselt, mispeale tõstavad kõik torud pea kohale ja plagin pääseb lahti just sel hetkel, kui lind on seal.

Muidu fotokaplaginast võib järeldada, et teiste kaamerad on kiiremad (minu 40D teeb kuni 6 kdr/s, aga RAW-kvaliteediga ainult kuni 6 võtet järjest ning puhvermälu tühjeneb kiirusega umbes 1,5 kdr/s, suurim võimalik järjest võtete arv on pildiotsikus all paremal näha ja pärast 6-võttelist valangut suureneb arv 0st 6ni piinavalt aeglaselt). See kõik tähendab, et enamasti ma seda 6 kdr/s kiirust ei kasuta, sest see 6 võtet kestab alla sekundi, aga lind püsib enam-vähem terava kauem: nõnda kasutan aeglasemat kiirust 3 kdr/s ja linnu iga edasi-tagasi tretiga seda 6 võtet ei kasutagi, pigem 2–3 võtet. Teised plagistavad vähemalt 10. Nii et kui minu päevasaak oli failinumbrite järgi linnupargis kokku 757 võtet, pidi teistel olema see küll tuhandetes. Aga mida rohkem pilte, seda rohkem pärast sortimist. Eks ma vaatan kohe võtete järel pildid läbi ja panen parimatele võtetele kirjutuskaitse peale ning need, millel olid ainult puud ja eesseisjate tagumikud, kustutan, et mälukaadile mahuks rohkem. Nii et õhtul importimiseks on järel linnupargist ainult veidi üle 600 võtte.

Isegi väikese 150 mm objektiivi peale hakkab tulema seljavalu. Linnud (üks pruun suur kull, kelle liigi määramisega on mul pärast suuri raskusi, kaks pistrikku, valgepea-merikotkas, üks must punase nokaga kull) lendavad kaks tundi, siis näidatakse käe pealt kaht öökulli (kassi- ja kivikakku), kusjuures saab teada, et kassikakk ei ole Förbi, vaid on keegi teine, 14 aastat vana ja 3 kg raske. Kassikakku antakse ka silitada. Kivikakk on temale sihitud paljude torude pärast murelik. Mul muidugi tore, sest 150 mm objektiiv on 1 : 1 makroobjektiiv, mine nii lähedale kui tahad (sensoril on kujutis 1 : 1 suuruses 38 cm kauguselt, st 38 cm on eseme ja sensori vahekaugus, objektiivi ees on ruumi siis nii 15 cm). Seda materjali tuleb palju, üks pilt parem kui teine.

Siis tagasi alla. Näidatakse veel kaht kulli, siis kolmandatki. Pargi omanik ja peamine linnujuht piltnikega enam ei tegele ning mässab taustal jäiga kollase voolikuga, mida näib toppivat kanalisatsioonikaevu.

Siis söödetakse pesukarusid. Enamik püüab pildistada otse ülevalt, aga ma võtan küljelt (vastu tumedat tausta), ava on f/2,8 niigi ja bokeh taoline, et sure ära. Nii sünnib mitu võtet, mille võiks avaldada ühekorraga nii pealkirja all „Pesukarude palvetund” kui ka „Pesukarude tants” (koonud taeva poole, segane pilk, käpad õieli, vurrud erutusest harali).

Seminari etteasted on kella 13ni, pärast mida, öeldakse lahkelt, võime jääda kohale, pildistada edasi ja tulla ka 15.00 lennutamisele (hommikune lennutamine oli reserveeritud ainult pildistajatele ja seal lubati ka ringi kõndida, ka ette muruplatsile, muidu peab etendustel kenasti pingil istuma). Aga näha on, et juba poole ühe paiku hakkavad inimesed lahkuma (vahest on neilgi seljavalu; enamasti on objektiivid suuremad ja kolm tundi järjest püstijalu, raske fotokas käes, ei ole naljaasi). Kella 12.55 paiku lähen küsima linnujuhilt, kuidas käib lindude vaderiks hakkamine, aga tema vastus on üsna ootamatu: ma lähen kutsun ülemuse. See on selleks ajaks varjunud juba kontorisse (kus ta ka ilmselt elab, sest hommikul tutvustusel kostis sellest hele hüüatus „Papa!!”), kust tuleb pikkamööda, mõlema saapa paelu hoolikalt sidudes, ja räägib sama, mis seisab teadetetahvlil ja pargi kodulehel. Lepime kokku, et saadan meili ja kunagi saadan ka pilte, mida olen „aastate jooksul” pargis teinud.

Mis kokku tähendab, et mul on 3½ km kõndimiseks aega 28 minutit. Sellel saab teha kolm pilti, mitte rohkem. Veinipoodides jääb kahjuks käimata.

Kolmandas pildistamiskohas teeb fotokas kolmest võttest, millest hiljem saab liitsäripilt, ainult ühe ja siis vilgutab pildiotsikus kurja teadet „CF FULL”. Aga olen see hetk keset silda ja risk kaardi vahetamisel pillata see kõigi seminarifotodega tükkis jõkke on liiga suur, niisiis kõnnin edasi ja jõuan jaama tervenisti 4 minutit enne rongi. Pakin fotoka alles rongis, teen aknast taskufotokaga ka mõne võtte.

Ümberistumine õnnestub suurepäraselt, olen tagasi jaamas ainult 2 h 10 min pärast linnupargist lahkumist (ja veerand tunni pärast ka täitsa tagasi); hommikul kestis vastupidine teekond ligi neli tundi. Ümberistumise jaamas veeretasin aega mööda sellega, et lugesin perrooni käsipuult, mida olid enda tegemiste kohta kirjutanud kohalikud neiud Jana ja Maike. Saksa korralikkusega, puhta markerijoonega, ilusa käekirja ja kuupäevadega. Maike tulevikusoovide kohta sissekanne puudus (või ma ei jõudnud selleni, sest rong tuli), aga Jana soovib saada kiskjaks.

* * *

Õhtul pikutan ja loen ning pärast järeldust, et sõjaaegne reisipäevik ei ole teps mitte kirjutatud 1942, vaid on nüüdiskirjandus, muutub see raamat õige tüütuks. Autorid on läinud hoogu (tiitellehel on märgitud kaks nime, kes olevat päeviku toimetanud uude kirjaviisi, eks nemad ole selle siis kirjutanudki) ja pingutanud üle poliitikaelu kirjeldusega, mida on poliitikakauge inimese reisipäevikust raske uskuda. Ja ega nad vist kunagi ühtki sõjaaegset ajalehte näinud ka ei ole, et teaksid, mis tollal olid aktuaalsed päevateemad. Kokkuvõtliku raamatumulje ütlen lauliku sõnadega: „Kui suhkrut ei ole, võib kasutada ka fekaale.”

* * *

Õhtul ilmuvad fotoseminari korraldaja pildid üritusest Facebooki ja mõne minuti pärast tuleb korraldajalt sõbrakutse, siis ürituse linnujuhilt ning et FB näitab paremas servas uudistena kõike, mida sõbrad on viimase pooltunni jooksul FBs kirjutanud, saan teada ka korraldaja perekondliku seose linnupargiga (mida seminaril endal nagu näha ei olnudki).

Öösel on uuesti äike.