Pärastlõunal ja õhtul hirmus vihm.
Keeletunnis on kohal umbes pooled ja uuest õppurist arvan sekundi murdosa, et see on meie joodiknaaber. Kohal on ka inspektor. Nagu ikka, tuleme ka klassi keskele, mis seekord läheb palli viskamata (öäh!) ja kust kohale naastes märkan, et tunni lõpuni on ainult 10 minutit.
Bussipeatusse minnes kallab koledasti ja bussi ronides näen, et kaugemas sõidureas möödub treiler, kaks elevandikuju peal. Tagumine neist just seesama, mille juures olime just homseks kavandanud kaunite portreede pildistamise. Kahju.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment