Eile hommikul olin kogemata kaasa võtnud tavalise kola, aga sellega teatrisse minna nagu ei saanud, niisiis jätsin selle siis eile tööle kappi, aga täna vaja kaasa võtta keeletunni asjad ning bussi ka muud lugemist. Selleks on väikene raamat, reisipäevik – mille autentsuses ma õhtuks enam eriti kindel ei ole –, kui üks baieri noorik sõidab 1942. aasta suvel meelt lahutama 1940. aastal Saksamaa rüppe langenud naaberriiki, kuhu jõuab just täpselt hetkel, kui selle raudteejaamast viiakse noori Saksamaale tööteenistusse rahvusliku meeleavalduse saatel, ja see baieri noorik ei saa päris täpselt aru, mis toimub, ja ka tema kisab kaasa patriootlikku loosungit. Õhtuks jõuan ligi poole peale ja asjaolu, mis mind teose autentsuses kõvasti kahtlema paneb, on V2 mainimine, mis propagandanimi pandi suurraketile A4 alles oktoobris 1944. Suveks 1942 oli A4 küll lennanud, tervelt ühe korra ja 1,3 km kaugusele, aga füürerliku heakskiidu sai programm alles juulis 1943.
Kogu see nädal on tööl toaukse taga koridoris marssinud edasi-tagasi mingid kärumehed, siinmaa kombe järgi tossav suits hambus. Suitsetaja haiseb!
Keeletunnis toimub rühmatöö, milles antakse pilt ja selle juurde hunnik küsimusi ning peab kirjutama loo. Et rühm arutagu ja üks kirjutagu. Ülejäänud kaks võtavad tõsiselt õpetaja soovitust, et tundides üles kirjutada ei ole vaja, ta saadab kunagi tunnimaterjalid e-postiga, ja nüüd uurivad vastastikku, mida ükski küsimus tähendab (keeleprobleemide tõttu ei saa ma seda seletada otse, vaid teine peab kolmandale tõlkima). Mis tähendab, et jutu pean kirjutama mina. Üks muudest võtab selle siis ette ja loeb, kuni leiab numbritega kirjutatud aastaarvu, mis talle, mõistagi, üle jõu käib. Hihii. Palli siiski tunni lõpus loobitakse, nimelt peame üksteiselt küsima kogu õpitud sõnavara piires küsimusi. Et õpetaja vahib alguses mulle intensiivselt otsa, tuleb kiiresti välja mõelda küsimus, nii et kui pall mulle lendab ja mina selle edasi viskan, küsin lihtsa otsese küsimuse, kas N elab X linnas.
Hiinas Harbinis on hirmus suduõnnetus, linnas hakati kütma ja kohe oli osakesi õhus nõnda paksult, et läbi ei näe, kontsentratsioonis üle 500 µg/m³ (link). Nüüd meenutatagu Maalehe usutlust „õhus lenduvast õietolmust toitujaga”, mispuhul arvutasin (link) vähimtingimuse, millal oleks tema jutt tõsi (õietolmu vajalik kontsentratsioon õhus), ja sain tulemuseks 39 g/m³ ehk mikrogrammides väljendatuna 39 000 000 µg/m³. See, eks ole, on miinimum; lingitud arvutuses loetletud põhjustel peaks olema veel suurem.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment