Närib kahtluseuss, et ühes Eesti tõlkefirmas on hakatud tõlkijatele maksma tõlke sõnade eest – muu nende sõnaohtrust ei seleta. Mina, sõnameister, olgu nagu vapper rüütel, kes raib nende sõnalohedel kõik peale ühe, kahe või äärmisel juhul kolme pea maha.
Maharaiumisele lähevad eelisjärjekorras pead nimedega Leiduv, Kasutatav, Mõeldud, Puudutav, Käsitlev, Seotud, Seoses, Alane, Kohta, Vajalik ja Tegelev.
Kirjutab sõnavahutaja õhus leiduvad bakterid, kütmisel kasutatavad seadmed / kütmiseks mõeldud seadmed, teadust puudutavad/käsitlevad / teadusega seotud uuringud / uuringud seoses teadusega, moealane teave / teave moe kohta, korrashoiuks vajalikud kulud, üürimisega tegelevad agentuurid; mina teen aga mõttelise mõõgaga trahh-trahh-trahh ja järele jääb ainult õhubakterid, kütteseadmed, teadusuuringud, moeteave, korrashoiukulud, üürimisagentuurid.
Kui tõlkinud firma on tõesti maksnud tõlkijale tõlke sõnade eest, arvutagu ta siit ise, kui palju raha ta tuulde loobib.
* * *
Even better than that: tööl tuleb uudis, et saan uue uue toanaabri. Et senine tulevane toanaaber on siin oldud kolme nädalaga juba nõnda sõbrunenud oma senise toanaabriga, et temast lahkuda ei taha, ning tema senine toanaaber ja mina vahetame uues majas paigad. Mis ühtlasi tähendab, et kolin nädal varem koos muu sama koridori rahvaga ja kastile tuleb tuua uued sildid.
Valearvestus kohviautomaadi juures tekitab olukorra, kus bussipileti ostmiseks on maksevahendid ühekorraga liiga väikestes ja liiga suurtes üksustes, et bussijuht neid võtaks, mistõttu jalutan enne keelekursust postkontori juurde uue kuukaardi järele. Reibas jalutuskäik, uus jope seljas ja puha, 3½ km 31 minutiga.
Kursusel õpime täna maid ja linnu ning teeme ka esimese kirjaliku ülesande, mis mul on valmis juba siis, kui õpetaja paberilehti alles klassi tagaotsas jagab. Selle järel on vaja piltide järgi jätkata harjutuses olnutega samalaadsete tutvustuste kirjutamist; ühel pildil on Jaapani lipp ning kuulda on, et jaapanlased saavad fantaasiaküllaseid nimesid. Minu omadest üks saab nimeks Akagi Yamato – millega seoses meenub nukker hetk arvutimängust „Silent Hunter” (1996), kuidas kaugel silmapiiril, lootusetult kaugel, möödus – vat nüüd ma ei mäleta enam, kumb – kas Akagi või Yamato koos arvuka saatjaskonnaga tihedalt ümberringi, ja viimane torpeedo läks sinna kilomeetrite taha teele ja imekombel läbis kaitserõnga ja lõpuks käis ka klõmm! ilusti just keset suure sihtmärgi keret – aga see oli ka kõik, sest torpeedo oli rikkis ega plahvatanud. Kuulsus ja au jäi kõik saavutamata. (Aga SH1 oli ses suhtes väheke ebarealistlik, et kuulsust ja au sai koguda end täiesti ohtu panemata, purjetades mööda merd ringi ja otsides džonkisid, mille uputas üksainus suurtükimürsk ja 70 brt läks kirja – nagu „South Parki” poisid müttasid kaks kuud iga päev 21 tundi „Warcrafti” maailmas kolme miljonit metssiga nottides, et saada vajalikke punkte ilma enda tegelasi ohustamata. SH järgmises versioonis, SH2 (2001), oli samalaadne tegevus juba täitsa võimatu – esiteks ega Euroopa vetes džonkisid ei ole ja teiseks oli selles laevade suurtükitulega uputamine väga raske, mürske läks vaja sadakond – isegi siis, kui torpeedorünnakus hävitatud laev püsis vaevu veepinnal. (Mälumängurid teavad siinkohal vastust küsimusele „Nimetage ainus Otto Kretschmeri rünnatud laev, mida ta ei suutnud uputada” – ja võib-olla ka põhjust: Merisaar oli puidulastis.) SH1-s oli ellujäämine lihtne, tuli sukelduda üle 300 jala sügavusse ja olla seal hästi vagusi, sest jaapanlastel olnud arusaam, et allveelaevad suuremat sügavust ei kannata. Kui siis torpeedotorust õli ja igast kola välja lasta, jätsid jälitajad süvaveepommide loopimise peagi katki ja läksid minema.)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment