P, 2362. päev: loen

Ükspäev meenus suure ehmatusega, et lubasin augustis septembri lõpuks läbi lugeda pika populaarteadusliku kirjatüki, mida ma ei ole veel isegi meilimanusest ära salvestanud. Mõne päeva olin hästi vait, et äkki küsib. No pühendun siis sellele täna. Loos on 139 lk ja kommenteerimist on rohkem esimese 30 lk peal. Siis tuleb 80 lk teemat, mis mind ei huvita ja millest ma ka mitte midagi ei tea; seal parandan ainult läti kuupäevi ja kuni-kriipsuks pandud sidekriipse; ning ülejäänud on järelviited, mida kommenteerida ei saa. Nii et õhtul saan isegi ära saadetud.

Kommenteerimisel tekkis selline huvitav mõte. Nimelt eks pärisnimi Eesti (millest tuletatud on rahvanimetus eestlased) ole teatavasti laensõna. XIX saj algul ütlesid eestlased enda kohta veel „maarahvas”. Aga samas elas – nagu kirjutas „Eesti ajalugu II. Eesti keskaeg” – XIX sajandi alguses eesti talurahvas sisuliselt keskajas. Keskajal – nüüd jätkan mõttekäiku mina – ei samastatud end mitte etnilise päritolu, vaid muu rühmakuuluvuse järgi, näiteks ühiskonnaklassi järgi. Eestis jällegi oli olukord, kus – pärast Põhja-Eesti eesti päritolu ülikkonna saksastumist XIII saj lõpus – ühtisid keelepiirid klassipiiridega: aadlikud ja linnakodanikud rääkisid saksa keelt, muu rahvas oli kokkuvõtlikult undeutsch. Ja selles valguses paistab, et „maarahvas” ei viidanud algselt mitte nii väga etnilisele päritolule, kui just siiski talupojaseisusele.