Tööl kaks koosolekut, kus üks vindub, sest kutsuja on kodus haige, ja teiselt naastes märkan toanumbri silte, mida läheb vaja peatse kolimise jaoks. Igaühele on määratud neli kasti ja et kastivirn on mul peaaegu ukse taga ja see on vähenenud viimastel päevadel ligi neli korda, võtan kasti pinnalaotuse endale minagi, sest äkki saab muidu otsa. Logistikateenistus hoiatas ka, et hakake pakkima juba enne kolimist.
No mõningaste ponnistustega saan kasti kokku (uhuh, parem ei mõtle, mida teevad minust väiksema tehnikaharidusega töökaaslased) ja kui uute toanumbrite plaani välja otsin, selgub ka, et mina pean kolima alles novembri keskel. No kasti ma enam lahti ei võta ja see seisab nüüd mul laua all. Hea hakata mõne nädala pärast heitma sinna raamatuid ja mappe.
Mappide koha pealt on mul kavas kappi kõvasti tühjendada. Esimestel aastatel printisin kõik välja ja mapitasin, aga et neid aastatega vaja ei läinud, siis lõpetasin selle ja ebahuvitavad prindid võib rahus hävitada, kui saabub ka tellitud turvaline vanapaberitünn. (See nähtavasti saabub alles pärast pakkimist, mis tähendab, et on võimalik, et inimeste vajalikud asjad on kenasti kastidesse pakitud, aga ebavajalikud paberivirnad kõrguvad, kus juhtub.) Esimese tarbetu patakaga mööda maja jalutades ma tünni enam sealt ei leia, kus see ükspäev oli, aga see-eest näen veel kolme kahemeetrist kastipinnalaotuste virna. Nii et kuuldused kastide otsasaamisest ei vasta tegelikkusele.
Õhtul töölt keeletundi minnes lipsan läbi raamatupoest, et saada õpik. Saan, peale selle ka telliskivi mõõdu ja kaaluga prantsuskeelse pildiraamatu lindudest (loodan saada sealt pildilist inspiratsiooni eelseisva fotoseminari jaoks 26. skp linnupargis). Tundi jõuan 1-minutise hilinemisega, aga tihedalt õpetaja kannul.
Teine tund on, meenutagem. Jõuame sugude ja artikliteni, mis mõistagi põhjustab põhjaliku segaduse. Mis mul viga, ma rühma mitmekümnest inimesest ainus, kellel aimu saksa keelest, mis siiamaani käib samade põhimõtete järgi. Palliloopimises täna aga mu kaval taktika kukub läbi, sest palliomanik on ilmselt nii kindlalt otsustanud palli minu poole visata, et ootab, kuni ma lae uurimise valmis saan ja lõpuks tema poole vaatan.
Linnupildiraamatus on pilte ainult pool ja vasakul leheküljel on vastas oleva linnuliigi kohta jutt. Asjalik jutt näib olevat, näiteks mustvarese kohta ütleb, et istuge vaikselt ja jälgige ning igav teil ei hakka, ning haki kohta, et vaadake hakki võimalikult lähedalt, et näeksite ta sulgede ja iirise varjundeid. Liiginimetused on kenasti liigini välja (mitte üldnimetusena) ja ladina nimetused juures – näiteks kui prantslane ütleb merle, siis mõtleb ta musträstast, kes on Prantsusmaal tavalisim rästas, aga musträsta kui konkreetse liigi (Turdus merula) prantsuse nimetus on merle noir ja taksonoomia mõistes tähendab merle rästast (Turdus spp.) üldse.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment