K, 2371. päev: elevantsid

Päeval elevantsid. Kohtumaja poole kõndides märkan, kuidas inimesed moodustavad suunatud liikumise ehk voolu, nagu on teada füüsikast. Meenub lugu, mida võib-olla olen siin blogis juba vestnud, aga ma ei leia, millal, nii et lingi asemel jutustan aga uuesti.

20 a tagasi juhtus, kuidas Jaani kirikus pidi olema kontsert, esitajaks kollektiiv, kelle peale arvasin, et no kes sinna ikka läheb. Lähemale jõudes võis aga juba mitu tänavat enne märgata inimeste voolu e suunatud liikumist ning kiriku ees oli väikese laulupeo jagu rahvast, nende seas kaks tuttavat muusikatudengit, kellest ühe käte alt voogasid kunagi aastaid hiljem üht presidendi vastuvõttu kaunistanud helid. Tema siis küsima, et „A, mida sina siin teed, isegi meie jäime piletitest ilma”. Nagu maa alt kerkis aga viis meetrit eemal välja kursusevend P, huulil sõnad, et tal on pilet üle, „sõber ei tulnud”, mispeale püüdsin üle kätemetsa asuda taˆ’ga silmsidemesse, mispeale ta ütles, et vabandust-vabandust, ta näeb, et sõber on siiski kohal, ning muusikatudengite kadedaid pilke häbenedes pääsesime sisse. Kohad olid paremal rõdul, kust nägin pooltteist lauljat ja üht poognaotsa, kui võeti kõrgemaid noote. (Jah, khm, kadunud asju saab üles otsida, nagu ütles Agu Sihvka. Loo ainus varasem üleskirjutus on siin.)

Teeme siis üksteisest elevandi kõrval pilte ja vahepeal kuulen, kuidas soome poisike tahab, et ema selle elevandi ära ostaks, aga ema seletab, et nii palju raha tal ei ole.

Õhtul, pärast keelekursust uuesti elevantsid. Tibutab ja rahvast on vähe. Ringi õiendab ka küllap mõni fotoringi aktiivne liige, kelle tunneb ära sellise statiivi järgi, mille võib tuul ümber lükata. Ta on teinud targaste ja ajal, mil ta ise selle juures ei passi, fotokat ta selle otsas ei hoia. Päris statiivid, märgitagu, kannavad vähemalt 5 kg mitte niivõrd sellepärast, et nii palju kaaluks fotokas, vaid et statiivi küljes on nagi, kuhu riputada stabiilsuse lisamiseks foto- või muu raske kott. Õigupoolest märkasingi fotohuvilist selle järgi, et ta parasjagu väntas statiivi keskmist toigast üles (ai-ai, kes siis nii teeb, kui tingimata vaja ei ole). Üsna mitmel välgub ka taskufotoka välklamp. Mina pildistan käelt.

Piltidel midagi suurt surkida vaja ei ole ning nii saavad esimesed neli FB-sse üles veel täna. Pärast varundan üle väga pika aja fotoarhiivi (eelmine on septembri algusest, kõik Eestis tehtud fotod n-ö rippusid üht serva pidi õhus).