T, 2377. päev: teater!

Tööl toimetada nii halb tõlge, et hoian kahe mõttelise käega kõhtu kinni. Hoiaks ka ilmsi, aga käsi on vaja teksti ümberkirjutamisel. Viimati nägin sama halba tõlget ühel koolitusel, mispeale, kui küsiti, mida te teksti kohta arvate (mingi unnumunnu pisarakiskuja tekst oli), ütlesin ausalt, et minu kui professionaalse tõlkija arvates on see tõlge ja äärmiselt halb tõlge. Selle inimkeelde ümberkirjutamisega on väga kiire, mistõttu mu sõnastusoskus saab sisse sellised tuurid, et lausa hirm hakkab (et äkki läheb midagi katki või sõidab rööpast välja või jääb valmis tekst kliendi arust liiga lühikeseks või lugejal hakkab liiga lõbus).

* * *

Õhtul teater. Kümne 2 × 50 min keeletunni järel on just paras vaadata sõnateatris rahvuseepost! Aru saan üksikuid sõnu, stoori pean pärast üle küsima.

Vahepeal kostab tagant paremalt heledat naeru, aga seal on pimedas paar klassitäit kooliõpilasi.

Saal on arhitektuuri poolest kunagises kloostrikirikus (kus vahepeal oli ka igasugu muid asutusi). Puhvetis on väga lahedad väga vana kavatisega sarikad. Meie kohad on rõdul, kust on lavale suurepärane nähtavus ja parterist paistab ainult kaks rida. Eks ma vähe pelgasin, et moodne teater, mine tea, äkki kandub tegevus lavalt saali, aga ega ta rõdule ikka kandu!

Parteri esireas istuvad hallipäised vanadaamid. Silmatorkavaim visuaalne element kogu näidendis on peaosalise pikad valged aluspüksid; kui sellega on kostüümikunstnik üritanud vihjata jaapani folkloorile, siis tanuki on rohkem nagu kährik ja rebane on kitsune, kes küll ka moondub, aga mitte traditsiooniliselt teekannuks nagu tanuki.

Ettekandmisele tuleb vist kogu eepos, kus olevat 6052 riimis värssi, mille ettekandmine 80 minuti jooksul on teoreetiliselt võimalik. Tunnen suurt aukartust näitleja mälu ees! „Kalevipojas” on mäletamisi mingi 19 023 regivärssi, mille etlemine alla üheksa tunniga ei ole hästi võimalik (ja ka siis tuleb kiirema sõidu huvides vahetada hiljemalt iga poole tunni tagant hobuseid).

Nii et siis kes siinse blogi peale arvab, et olen pirts ja käin pigem ooperis kui monoetendust vaatamas, siis teadku, et see oligi monoetendus.

Tagasisõidul arutame, kuidas saaks „Kalevipoja” valada taolisse etendusse. Leiame, et võiks olla mitte mono-, vaid duonäidend, esitajateks muidugi Märt Avandi ja Ott Sepp. Algul arvame, et üks võiks olla Kalevipoeg ja teine kehastada kõiki teisi osi, aga siis leiame, et veel parem, kui Kalevipoeg oleksid nad vaheldumisi, kuidas ükski lugu nõuab: Sepp võiks olla Saarepiiga, Soome sepp, võib-olla ka Linda, ja kindlasti servitije-servitije-siil, ning Avandi Soome tuuslar, tuuletarka, Kalevipoeg eriti heroilistes kohtades ja Kalevipojale ühes kohas õpetussõnu kraaksuv vares (ma ei mäleta peast, kus loos see vares oli; Google üritab avitada ja ütleb, et IX loos tõi vares sõjasõnumida).

Enne teatrit aega parajaks tehes jalutasime ümbruskonnas ja ümber nurga antikvariaadis (mis kahjuks on kinni) paistab riiuliotsal rippuvat väga lahe vanaaegne õppepilt „Muti luukere”.

Õhtul hirmus vihm (mis algab umbes viis minutit pärast teatrist tulekut) ja äike, öösel kured.