L, 2367. päev: zwei Bauunternehmer mit der Schuhgröße 58

Poes ja söömas. Kohalikus raudteejaamas on ajaloolise veeremi väljanäitus. Nagu nimme saab neljanda foto järel taskufotoka aku tühjaks ja telefoni fotokas on nagu on. (Ega eriti ei ole.)

Ooperiplaate.

Rongis taidleb lastekollektiiv, kuigi algul arvan läbi une mitu minutit, et rongis midagi kriuksub. Nõnda monotoonne on. Regilaul siiski mitte.

„Reini kulla” esimene pool. Etendab Metropolitan Opera; kuigi Saksamaal on suures plaadipoes Wagneri oopereid igaüht vähemalt kolmes eksemplaris (sh kogu 17-tunnine tsükkel kolmes väljaandes), ostsin just selle sellepärast, et kui Met esitavat Mozartit nagu Wagnerit, siis mida teevad nad Wagneri endaga? — Lavakujundus on moodne, imestame isekeskis, mida teinuks sellega kevadel nähtud naaberriigi teater – kus pestaks poisikesi ja kus jalutaksid aluspesus vanadaamid. Kuivõrd Wagneri ooper on kord selline, et vahepeal seisab (NB! „seisab”) laval hajakil umbes kaksteist inimest pool tundi järjest samas asendis ja laulab, on lavakujunduses enim rõhutatud nende kostüüme. Jõeneitsid Floßhilde, Wellgunde ja Woglinde ujuvad vahepeal suisa õhus, mitme ooperilaulja korpulentsust varjab stiliseeritud raudrüü (Fricka on kahjuks ilma), tulejumal Loge käed helendavad eredalt, linnuseehitajatest hiiglasi maapinna tasandil ei näidatagi ja nende biitsepsiümbermõõt on umbes poolteist meetrit. Lavakujunduse põhielement on 24 kallutatavat klahvi, mis kord on jõepõhi, siis mäetipud, siis trepp allmaailma. Karbiraamatus sisukokkuvõtet ei ole, aga väga üksikasjalikult on see see-eest olemas Loriot’ raamatus „Loriots kleiner Opernführer”.

Kodutööd: sama ülesanne oli 2011. Kuigi tänavu ei ole vastustes sama erakorralisi mõtteid kui eelmisel, on üldine tase seekord ühtlane ja hall. A-hinde vääriline on üksainus töö; enim töid saab hindeks D. Kirjutan tagasisidesse, et isegi toimetamisel tuleb peale sõnade näha ka mõtet. Kahes töös oli suuri raskusi komadega, mille peale pean imestama, kuidas nad loodavad õpitaval kutsealal – kus kirjalik väljendus on väga tähtis – jätta endast tõsiselt võetavat muljet, kui ei ole suvatsenud selgeks õppida sellistki lihtsat reeglit, et põhi- ja kõrvallause vahele pannakse eesti keeli koma.