K, 2365. päev: take a bow and fart good-bye

Teen täna kolm näpukat järjest: tahan kirjutada lainepapp. Algul tuleb välja lainekapp, siis lainepall ja siis – ikka rõõmsalt ja julgelt edasi – lainepakk.

Keeletundi jään veerand tundi hiljaks, kui täies hoos on eri maade lippude kirjeldamine. Kõik on vaikses kirjutustuhinas. Kui paari minutiga tahvlil oleva jutu enda kladesse üles viskan, leian, et ega teistel mingit muud juttu ei olegi kui see, mis tahvlil.

Kui isikute kolmandas isikus tutvustamiseni jõuame, näitab õpetaja tahvli peale rahvusvaheliselt tuntud inimesi ja ühe vanamehe juures on („Äratundmiseks,” nagu ta pärast seletab) kole joonistus (Picasso, noh). Üllatavalt hästi teatakse Picasso sünnilinna, millega seoses meenub, et peale poolringi ümber Picasso viimase elukoha (mille hoovi on ta ka maetud ja mis ei ole avatud turistidele) olen käinud ka tema sünnilinna majamuuseumis, millest küll ma ei mäleta midagi muud kui ühe pronkskuju erakordset anatoomilist täpsust.