P, 2382. päev: talveaeg

Täna on keeratud kelli.

Mõni kell, nt mobiilidel ja arvutitel, on õigeks läinud ise; äratuskell ja minu käekell ei ole. Käekell näitab, et aku on tühi (siis ta õigeks ei lähe), mistõttu panen ta akna külge küpsema, et saab aku täis ja signaali kätte, küll läheb õigeks. Õhtuks ongi läinud. Äratuskell esmaspäeva hommikuks ka.

Algul mõlgutame, kas minna metsa või mitte, ja mõne aja pärast on maja tagant jõudnud kohale vihmapilved ja kui paksult vihma sajab, kiidame üksteisele, et kui hea, et oleme toas, sest kui oleksime ennist läinud metsa poole, siis just praeguseks jõudnuks me metsa kohale ja vat siis. Pärastlõunal läheb muidugi uuesti selgeks (mõneks ajaks), aga siis enam metsa minna ei jaksa.

Lähme lõunatama D. maantee äärde portugaallaste poole, kus oleme käinud umbes kolm korda väljas terrassil. Nüüd fassaadi remonditakse ja sees vabu kohti ei ole. Arutelu, mida täpselt tähendab restorani väidetav atmosfäär (see on lageda suure toa taoline): meenutan, kuidas 2010 oli Lissabonis umbes poole meie suure toa suuruses restoranisaalis 14 lauda ja kui ma tahtnuks tõusta, pidanuks eest tulema kuus inimest.

Seega saavad portugaallased itaallasteks (üle tänava). See on üleüldine hädapärane lahendus, toit on sihukese kiulisuse ja kõvadusega, et mul on seda mitme hamba vahel. Minust paremal akna taga käiakse suitsetamas.

Näen tubateatrit, kuidas siseneb kübaras daam, kellest kahtlustan 8. saksa keele kursusel olnud rumeenlast, kelle nime ma ei mäleta, aga kes sealkandis elab, ja räägib midagi ja näitab mobiiltelefonist midagi, ja kelner kehitab õlgu ja annab talle lugeda menüü, ja siis mitme minuti pärast puhkeb kelner rõõmsasti naerma, et see on meil juba arvutis! ja klõbistab midagi, aga meie lähme enne minema, kui daam oma pitsa kätte saab. E arvab, et see, et tellimus on arvutis olemas, ei pruugi tingimata tähendada, et pitsat on hakatud ka juba tegema.

* * *

Sordin eilseid pilte. Nagu teada, suudab mu arvuti kuvada täissuuruses umbes sada pilti järjest, aga laupäevases impordis oli pilte kokku 650. Eile õhtul olin vaadanud fotokast siiski järele, mis pildid olin märkinud kohapeal, nendest siis saab teha esimese valiku ja panna 6 esimest kohe kiiresti üles. Kavalus eirata korraldaja õpetust (et lennufotosid peaks üle valgustama) on end õigustanud, fotode heledust reguleerima ei pea. Praegast ei ole sensoril ka silmatorkavaid tolmuplekke (või need avaga f/2,8 ei paista), nii et ka selles suhtes on elu kergem. Algul pildistasin tundlikkusega ISO 640, see on teinud mõningase tera, aga FB-fotod ekspordin servapikkusega 800 px, sealt tera ei paista.

Meilis on eilse ürituse korraldaja samad pildid kui FBs; piltidel on metaandmed alles ja huviga vaatan, millega ta fotod tegi.

Mitu tundi sahmerdan viisaka kirja kirjutamisega linnupargi omanikule, kuidas me soovime hakata kahe linnuliigi vaderiks. Saksa keele sugusid ei tea kunagi kindlalt. Eile käis ürituse korraldaja mult eraldi küsimas, kas ma saksa keelest saan ikka aru, ja oli suht uskmatu ilmega, kui vastasin, et vabalt saan. Kui tahan kokku lugeda, mitu korda olen linnupargis juba käinud ja mitu tuhat pilti teinud, selgub esiteks, et pilte on sellest arhiivis ainult 961 (sh ligi 500 järelolevat eilset pilti), ja teiseks, et ma ei ole käinud seal mitte keskmiselt iga aasta korra, vaid keskmiselt korra aastas: 2009 käisin kaks korda (märtsis ja juunis), siis vahepeal ei käinud mitu aastat, siis nüüd 2013 olen käinud kolm korda (augustis, septembris ja eile). Kuigi mälupilt on, et üksvahe oli puure kõvasti ringi paigutatud, aga ma ei suutnud ei pildiarhiivist ega siit blogist leida, et oleksin seal 2010–2012 üldse käinud, ju siis paigutati neid kõvasti ringi 2009 märtsi ja juuni vahel.