N, 2379. päev: less is more ... modern is old

Uudised lagunevate klaviatuuride rindelt jätkuvad: kellelgi teisel kui katkise e-, d-, k- ja m-klahviga tegelasel on lagunenud l-klahv.

Padjaraamat on praegu XX sajandi arhitektuuri ajalugu, kus ehitisi on rohkem kui mahub. Saab teada, et Itaalias said fašistid võimule 1922, just ajal, mil oli reaktsioonina Esimese maailmasõja eelsele viguritega juugendstiilile tekkinud lage ja modernne Bauhaus-stiili taoline modernstiil (rahvusvaheline stiil), mille sarnast hakkasid fašistid kõvasti toetama (et nagu uus ja teistmoodi elu jne), aga Saksamaal, kus natsid said võimule 11 a hiljem, seostus modernstiil Weimari vabariigiga, mille ajal seda viljeldi, ja riiklikuks stiiliks sai raske, aga paljude sammaste, marmori ja võimusümboolikaga neoklassistsism (nt riigikantselei uues hoones tervitanud sisenejaid kaks hiiglaslikku meesakti, ühel käes mõõk ja teisel tungal – Sõjavägi ja Partei). Sellel läks samal ajal ja kuni Stalina surmani 1953 väga hästi ka samalaadse suhtumisega N. Liidus. 1945 sai Saksamaal neoklassitsismi aeg läbi ning ka mujal läänemaailmas kadus selle vastu huvi ning modernstiil võeti kapist jälle välja ning kuni 1960. aastateni sai betoon-, teras- ja klaaskastidest maailmas ainuvalitsev stiil (kuni 1960. aastate keskel tuli postmodernism – mis Eestis oli raudse eesriide aeglustava mõju tõttu õige populaarne alles 1980. aastatel ja mõni hoone, näiteks rahvusraamatukogu, valmis alles 1990. aastatel – „1970. aastate stiilis hoone, mida hakati ehitama 1980. aastatel ja mis valmis 1990. aastatel”). Nõnda et praegugi raamatust modernstiili esimeste esindajate ehitusaastaid nähes mõtlesin algul, et raamatus peab küll olema trükiviga – no mis 1913, kindlasti peab olema 1931 jne.