P, 2375. päev: kuulame ja vaatame

Hommikul „Reini kulla” II pool. Väga hea on; sama lavastuse kohta on NYT avaldanud video, kust näha ka 45-tonnine lavakujundus. Mis meil viga vaadata seda kahes jaos ja nädalase vahega; kuigi Met asub Broadwayl ja seega peaks seal kehtima nn Broadway põie reegel (vaatus ei tohi kesta üle 75 minuti), etendati Wagneri jaoks lüheldane „Reini kuld”, nagu kombeks, järjest ja ilma vaheajata (ainult 2½ tundi).

Tugeva aplausi saab kääbik Alberich, kes on ooperis ka tegelane, kes sebib ringi ega seisa üksnes paigal, kõiguta tukka ja viibuta aeg-ajalt oda või kummihaamriga. Ta isegi muutub (Tarnhelm’i abil, muidugi) ka nähtamatuks, umbes kahe lavalaiuse pikkuseks loheks ja lõpuks kärnkonnaks. Ma nagu mäletaks, nagu olnuks Nibelungide sõrmuse teemalises naljakas Saksa telefilmis Tarnhelm nagu mingi plekist pott, aga ooperis on – et laulda ikka ka saaks – hõredast kuldketist müts.

Vähemate tegelaste sugulussuhted saavad selgeks alles pärast lugedes. Olin arvanud, et Freya on Wotani ja Fricka tütar ning Donner ja kevadet kehastanud prink noormees (Froh) on ta kavalerid, aga selgus hoopis, et Freya on Fricka õde ning Donner ja see noormees on Freya vennad. Loriot’ andmeil saavat Wotan ja Fricka enne „Nibelungide” järgmist ooperit veel kaheksa täiskavanud tütart.

Peategelase Wotani vasaku silma ees on pikk sorakil viltune tukk. Algul arvame, et Bryn Terfel on saanud sinise silma, mida ta tukaga varjab (vrd Basil Fawlty viltune kaabu Waldorfi salati osas), aga guugeldamine seletab, et Wotanil olnudki ainult üks silm ja tukk oli grimmi osa.

Plaadi lisades on intervjuu peaosalisega (mida jutustab ümber see link) ja kümmekond minutit lavastamisest, nagu jõeneitsid proovis esimest korda lavakujunduse trosside otsas rippumas (üks kisas vahetpidamata: „I am so scared! I am so scared!” ning umbes kakskümmend muud tegelinskit seisis all reas ja naeris). Grimmi järgi arvasin, et kolmest jõeneitsist on nooremapoolne inimene ainult üks, aga selgub, et kõik kolm. Mu isa käis 1985 Moskvas kuu aega täienduskursustel ja tahtis käia ka Suures Teatris ning sattus sinna just „Reini kulla” etendusele. Kõik jättis väga vägeva mulje: nii teatrihoone, orkestri kaheksa kontrabassi, laseritega lavakujundus kui ka avastseeni kolm tantsisklevat Suure Teatri väärilist jõeneitsit, kelle summaarne kehamass olnud oma 400 kg.

* * *

Valmimisstuudio. Eestis on valimiste kajastamisel uus tase: riigitelevisioonis näidatakse suvaliste inimeste valimisteemalisi Twitteri-säutse. Kõnekõla järgi on kuhugi valimisjaoskonna ukse taha saadetud ajakirjanik, kes mõni aeg tagasi küsis telekas Eesti vanimalt inimeselt harjumuspärase küsimuse „Mis on teie tulevikuplaanid?”, millele see vastas, et kuulge, ma olen üle saja aasta vana, mis tulevikuplaane mul ikka on.