Hommikul saksa keel.
Rumeenlane on tegemas siinmaa kodakondsuseksamit ja on nii sisse elanud selle keeleeksamisse, et ei suuda saksa keeli rääkida kohe hulk aega. Seepeale leiab õpetaja, et me igaüks rääkigu riburada, kas me keegi kavatseme kohalikku keelt õppida. Meid on sel varasel hommikutunnil kohal veel vähe ja minu eel rääkinu pajatab pikalt, kuidas tema arust ei ole mõtet, miks peaks ta õppima väikekeelt jne jne. Palju kordi kuuldud lugu! Mõtlen, et las räägib, seda parem mulle. Kui järg jõuab minuni, saan teatada, et ma mitte ainult ei kavatse, vaid juba käingi kursusel ja täna on juba kuues tund!
Töökaaslane saabub umbes poole esimese poole pealt ja õpetaja tervitab teda nii südamlikult, et töökaaslane pärast vaheajal sööklas räägib, et tal oli kohutavalt piinlik, nagu oleks ta õpetajale ei tea kui hea sõber. Üks saksa sõdurilaul oli sarnaste, kuigi pisut erinevate sõnadega, vbl viitas õpetaja sellele, kuigi nagu hästi ei usuks. Vahetunnil läheb jutt üldse saksa keele suulisele oskusele ja ma räägin, kuidas möödunud novembris fotoseminaril jättis mu suuline saksa keel mulje, nagu mul oleks kõnepuue.
Keeletunnis – kus seltskond on üsna tore ja sõbralik ning minu jaoks on see enamasti mõttemäng, mis on samamoodi ja mis teistmoodi kui saksa keeles – tuvastan, et klassitäiest suudaksin sobitada „South Parki” tegelasteks ainult kolm inimest. Marjorine on, Kenny isa on ja Clyde Frog on. Ainult kolm, eks ole. (Marjorine oli ühes jaos Buttersi alter ego ja sarnasus on Marjorine’i soenguga pärast stiilimuutust.)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment