E, 2383. päev: saladused

Tänaseks lubati 100 km/h tuult, mis eesti rahas teeb 28 m/s.

Hommikul on harjumatult valge ja päike paistab vaksajagu valest kohast, õhtul harjumatult pime.

Tulnud on ajakiri Naturfoto, kus – peale lugematute väga heade loodusfotode – on ka paar põnevat tehnikaartiklit, näiteks selliste mosaiikfotode tegemisest, kus iga osafoto on teravustatud eri kohta. Eks ka minagi tee mosaiikfotosid nii, et fookus on vaba, st teravustab, kuhu vaja. Pean proovima, kas AutoStich selliseid pilte kokku kleebib. Et siis sellise tehnikaga saavat sihukest pilditeravust, mida muidu sai ainult plaatkaameraga.

(Me just eile rääkisime kodus plaatkaameratest. Et laupäeval seminaril kaks eakat onklit arutasid, kas kuskil veel filme ilmutatakse, ja üks teadis ütelda, et Šveitsis pidada üks labor olema, aga ilmutamine olevat väga kallis ja kestvat väga kaua. Seepeale küsis E, kas fotoplaate ka veel tehakse, mida ma ei teadnud, aga oletasin, et häda korral saaks ju ise teha emulsiooni, nagu tehti muiste. Selle lisan siia juurde, et kosmosesüstiku ajal olnud süstiku kvaliteedikontroll suurim Kodaki röntgenifilmi kasutaja, nagu sai teada praegusest bussiraamatust.)

Kui õhtul koertega välja lähen, on joodiknaaber märkide järgi just lõpetanud mitmetunnise liftis üles-alla sõitmise (suits muidugi ees) ja istub nüüd maja ees lillekasti serval, suitsetab edasi, räägib mobiiltelefoniga ja vahib pealt, kuidas ma koertega jalutan. Et joodiknaaber iseseisvalt klahve vajutada ei suuda, tekitab olukorra kirjeldus hiljem pika arutelu, mis algab mu oletusest, et võib-olla oli tal käes üksnes vineeritükk ja ta imiteeris helistamist, nagu ta imiteerib vahel tänavakoristamist ja postijagamist, ning kulmineerub sellega, et võib-olla on joodiknaabri joodiknaaberlus tegelikult osav maskeering, mida ta päevas liftiga sõites ja mööda trepikoda konnates mitmeid tunde suitsu, okse ja kusega muudkui tugevdab, aga „tegelikult” on ta paljusid traate tõmbav maffia-ristiema. Ükskord nimelt nägin veidrat vaatepilti, kuidas joodiknaaber juhatas uksest sisse käru, millel oli kõrge virn dokumendikaste. Muidugi, kes taipaks mingeid salajasi või sahker-mahker dokumente tema juurest otsida. Ja võib-olla on ta korter läbi viie korruse, ega keegi ju ei tea. Välismaailmaga peavad kontakti tema alatihti vahetuvad sõbrad, kes on samasuguse pelutava ilme ja lehaga, nii et ka nende vastu keegi huvi ei tunne.