K, 2682. päev: vaatan ülalt alla

Kontserdisaalis hooaja avakontsert.

Kohad on külgloožis praktiliselt lae all. Normaalses asendis istudes näen orkestist kolmandikku (timpanid, trompetid, viiulid). Teises pooles istun ebanormaalses asendis ja näen peaaegu kogu orkestrit, v.a kontrabasse, kelle nägemiseks pean nõjatuma vastu rinnatist. Üldiselt on vaatepilt selline, nagu vaataks 5. korruse aknast välja.

Uinun esimeses pooles kokku 31 korda, kartes, et äkki pillan magades kava käest ja see kukub orkestrisse. Pisut lohutab, et otse meie vastas teisel pool saali istuvad riigipea loožis praegune ja endine kroonitud pea ning ajuti noogutavad samuti muusika rütmis. Nende saabumist ennustas kõigepealt, et meid lasti saali alles veidi vähem kui 10 minutit enne algust, aga mitte 20 minutit enne, siis tulid vastu kolm kuuldeaparaadiga kappi, kõigil samasugused märgid revääril – E vaatas täpsemini ja täheldas, et märgil oli kroon –, ja akendest paistis, kuidas hoovi sõitis motikatega ja invatõstukiga korteež. Vahetult enne algust siis jälgisime – meilt paistis kätte peaaegu kogu saalipõrand, rõdu ja parempoolsed loožid –, kuhu nad tulevad. Märkasin, et kui muidu on igas „tornis” ülestikku neli looži, on ühes ainult kolm ja suuremas vahes ripub seinal mingi vapp. Riigipea looži taga oli akna moodi ava, kust kogu kontserdi aeg vaatab välja turvamees.

Esimese poole viimased viis minutit hoiab magajaloendus mind kenasti ärkvel, teises pooles taipan, millal ma jälle üht maailma tipporkestrit sellisest rakursist näen, ja vaatan väga hoolega. Ülalt orkestrantide nägusid ei näe, aga näeb detailselt, mida nad teevad pillidega: näiteks timpanimängijal on neljad pulgad ja ta pidevalt häälestab – väga ettenägelik, mõtle, kui tuleks vale kõrgusega pauk. Viiulimängijad seisavad püsti, panevad lavale tulles rahakoti noodipuldi alla – mõtlen, et näe, nad ei julge seda garderoobi jätta.

Kogu orkestril on juuksed tuhmilt kuivad, ainult solistil on õlitatud. Solist on prantslane. Teda näidatakse vaheajal kroonitud peadele, vana riigipea (93) räägib temaga pikalt ja kõlaval häälel, üle saali on tema üksikuid sõnu kosta (seekord lisandub astronoomilise binokli habemega naljale suundmikrofoni teema).

Logistika mõttes on tehtud, nagu ütleks soomlane, moka, sest samal päeval lõpeb kolm nädalat kestud aastalaat ja kontserdi lõpuks on kontserdisaali linnaga ühendav suur sild ilutulestiku laskmiseks suletud ning meie bussid jätavad kontserdisaali peatuse vahele. Päeval midagi teada ei saanud, kui palju sild suletud on, aga kohapeal selgub, et isegi jala läbi ei saa, mistõttu tuleme silla juurest tagasi ja satume õnnelikult ühe linna poole suunduva bussi peale, mis on väga täis ja mis teeb keeruka ümbersõidu alt orust läbi postkontori juurde. Sealt 16. bussiga jaama juurde, sealt taksoga.