L, 2678. päev: muuseumis

Tänasest alates räägin jaama piletikassas kohalikus keeles. Aja parajaks tegemiseks kohaliku rongiga lõppjaama, seal veerand tundi vahtimist, sealt kiirrongiga edasi. (Muidu pidanuksin ootama kiirrongi kolmveerand tundi.)

Muuseumis. Väljas on peaaegu iga 2000 a jooksul jõevooge kündnud laeva mudel, igaüks ise mõõtkavas. Klaaskast on ümber ainult kahel, lähedusandurid on väga tundlikud, kuhugi märgitud ei ole, kui lähedal on lähedal, andurid kogu aeg kisavad, valvur kogu aeg õiendab.

Saab selgitust, kuidas oli võimalik, et jõeoru mitmel pisilinnal oli selline luksus nagu linnamüür: no nad võtsid kogu jõeliikluselt tolli. Mõnes oli veetud koguni kett üle jõe, et keegi vaikselt mööda ei lipsaks. Mõnes oli laokohaõigus, mis tähendas, et kogu mööduva kauba pidi laevast maha laadima, see mõõdeti ja kaaluti üle ning kohalikud kaupmehed said osta, mida vaja.

Saab ka teada, et napist langusest hoolimata sõideti ülesvoolu purjede jõul vähe. Sageli veeti ülesvoolu hobustega (burlakke õnneks ei tuntud), mis aga tähendas ka, et jõekaldal pidi olema hobuse kõnnitav tee, aga veel sagedamini ehitati paat võimalikult sirgetest laudadest ning see sõitis ainult allavoolu, jõesuudmes müüdi koos kaubaga puiduks.

Väljas on ühe kuurvürsti ekstravagantse rokokoo(?)laeva mudel, koos joonistega. Tema suur mõttevälgatus oli, et miks rappuda mitu päeva tõllas ja ööbida juhuslikes võõrastemajades, kui võib sõita mitu päeva mugavalt kaunis isiklikus kajutis!

Lühidal ajal XIX saj algul, mil aurujõud juba oli olemas, aga raudteed veel mitte, kestis liinisõit ülesvoolu kolm ja allavoolu kaks päeva, ööbimisega kaldal. Tänapäeval on üks selline lõbusõidu-joogi-söögiliin, et mootorlaev hakkab sõitma T-st vara hommikul, lõunaks on läbinud allavoolu jõest kolmandiku, on seal paar tundi, põristab siis tagasi, kohal on hilja õhtul. Kunagi peaks seda umbes kümnetunnist reisi proovima, võib-olla on jõeäärne maastik vaheldusrikkam kui 1999 aurulaevasõidul Helsingist Porvoosse ja tagasi, mis toimus kõik välistekil, kus kaldani oli vähemalt pool kilomeetrit ja mille kumbki ots kestis 3½ tundi.

Vaatan ka suurt linnamaketti ning teen selle tuttavatest kohtadest pilte. See on tõetruum (eriti reljeefi suhtes) kui koolilaste käsitöötunnis meisterdatud makett Kilulinna raekoja pööningul.

Pärast muuseumi plaadipoes: eile mainitud meloodilise bändi plaate ei ole, aga see-eest on sellise suht obskuurse esitajaga barokkooperi plaat (Gluck, „Ezio”, Viini 1763. a versioon), keda ei ole isegi Wikipedias (st ei ole artiklit, muidu on mainitud kaks korda: loetletud sellesama barokkooperi plaadistusel esitajana ja abikaasa artiklis). Tema säravat häält sai kuulda kevadel barokkooperi kontsertettekandel. Siis ka selline laiatarbeplaat nagu Händeli „Messiase” katkendid, kus kahes numbris laulab bassi Gerald Finley. (Finley Wikipedias on.)

Kella kõrtsis.

Pärast kondan mitmes raamatupoes, soovides osta Nadia Budde mõne lustaka lasteraamatu, aga kõigis kolmes raamatupoes, kus käin, mis muidu on kõik väga toredad, on igaühes süsteem, et lasteraamatud on vanuse järgi. No ja mine võta kinni, mis eale need on. Ise arvan ohopis, et täiskasvanuile.

T. kesklinnas on moeetendus, stiilis „astuge kaubamajja sisse ja ostke samasugune”. Vanasti näidati sihukesi reklaame telekas, kuigi võtmes, et tulge ostke meilt kaupa, mida keegi muidu osta ei taha.