P: 2536. päev: barokk

Õhtul [hilis]barokkooper.

Ma tüki pealkirja turvapõhjustel ei ütle (etendus on Operabase’is sees, nuhite äkki välja, kus elan), mainin ainult, et kirjutas selle Händel ja ettekanne põhineb Telemanni kohendatud Hamburgi etendusel – Telemann kirjutas itaalia aariatele vahele saksa retsitatiivid ja asendas keisri altkastraadi baritoniga ning valekeisri metsokastraadi tenoriga, mis teguviis igati soodustab barokktükkide ettekandmist tänapäeval.

Ooper on kontsertettekanne, solistid ooperikostüümideta, aga lavaliikumise ja näitlemise sugemetega.

Mulle selgub, kes on kes, alles umbes kolm minutit enne lõppu.

5. rida on solistidega silmsidemeks paras, eriti kui orkestriauk on tõstetud lava tasemele, orkester on tavalisel kohal, aga lava kõrgusel ja solistid nende ees lava serval.

Esimene kord, kui näen, kuidas ooperilaval solistid itsitavad ja dirigent itsitab vastu. Et peategelastel on tundeline lembestseen ja meestegelane äkki kisub naispeategelase tantsima, tehes paar tantsukeerdu (X sajandil – tüki tegevus toimub 972 – oli paaristants täitsa tundmata). Noorikul lähevad silmad igatahes äkki väga suureks, ta paar korda surub itsituse maha, paar korda teeb, nagu rõkataks rõõmust tema lauldav tegelane.

Pärast otsime, mida kirjutab solistide kohta Wikipedia – miskit ei kirjuta! – ja Operabase. Viimase järgi on n-ö maailmalavadel laulnud ainult kõigi lükata-tõugata väike tenor (kugi Operabase’is enne 2009 lavastusi ei ole). Peaosaline on tegutsenud seevastu ooperidirigendina (mida jällegi kavalehe jutt ei ütle). Seitsmest solistist vähemalt kolm on Kanadast, vale-mereröövel pidavat elama suisa siinmaal. Jätame parimate häälte nimed meelde.