P, 1504. päev: Reagan 100 ehk and I wait and I wait and I wait and I wait and I wait and I wait

Panin ükspäev rõdule rasvapalli juurde valmis statiivi ja sellele peale varjekatted. Nüüd paigaldan hämaras katete alla fotoka ja selle küljest ukse vahelt juhtme arvutisse. Istun siis toapõrandale varju ja ootan.

Ja ootan.

Ja ootan.

Siiras lugupidamine nende vastu, kes ootavad mitte soojas toas, vaid kuskil jääkülmas varjes. Brr. Kuigi toapõrand on ka päris kõva.

Iga paari minuti tagant tuleb siiski päästikut vajutada, et arvutisse tulev fotoka kujutis ei kaoks (sest seda saab sisse lülitada ainult fotoka tagant). Nähtavasti pelutavad fotokast kostvad klõpsud linnud eemale. Püüan siis kuulatleda, millal linnud pallil askeldavad.

Ei midagi.

Pooleteist tunni jooksul valmib nii 120 pilti, millel täpselt ühel on sinitihane. Muidugi mitte kuigi esinduslikus asendis ja muidugi lendas ta klõpsu peale minema. Vahest peaks mähkima fotoka millegi sisse, et ei klõpsuks.

* * *

Pärast käime metsas, kus ma kuulen oma arust laulurästast.

* * *

Filmiõhtu eeskava on ゲド戦記 (2006), millega aimame, et oleme ära näinud Ghibli stuudio loojangu alguse. Animefilmide entsüklopeedia (The Anime Encyclopedia, 2. tr 2006) mainib ettevaatlikult (autorid ei olnud filmi ennast veel näinud), et selle lavastaja Gorō Miyazaki senine panus animemaailma on olla Ghibli stuudio muuseumi direktor ja Hayao Miyazaki poeg. Algul ei saa film kuidagi vedama ja isegi pildikeele järgi on raske uskuda, et see on Ghibli stuudio toodang. Aeg-ajalt lehvitan DVD-karpi ja kinnitan, et sellel kujutatud stseen (kuidas peategelased kallistavad) peab ükskord ka tulema, nii et päris lootusetu asi siiski ei ole. Wikipedia loetleb, et filmi aluseks oli neli muinaslugu, tiitrites on lisaks mainitud ka üht vana Miyazaki lugu (see on siis viies) ja Ghibli-spetsialistid võiksid veel loendada, mitmest vana Miyazaki filmist on siia filmi laenatud asju – või õigemini oleks vist parem loendada neid, millest laenatud ei ole.

Kuigi film kipub vahepeal hanguma ja kohati on sündmuste käik ette aimata, läheb umbes poole pealt mõneks ajaks paremaks, aga siis päris lõpp vajub uuesti ära.

Vahest päästaks Ghibli stuudio tulevikus see, kui nad hakkaksid oma nänni ka eksportima, et Totoro hankimiseks ei peaks enam moosima Jaapanisse suunduvaid turiste. Või siis mitte lootma filmiande pärilikkusele.