9.2.11

K, 1507. päev: Saksa sõdur kaevab kaeviku üksnes siis, kui tal on kasutada ekskavaator

Koolitus, kus õpetatakse teatud tarkvara „keskastmel kasutaja” trikke. Olen seda kasutanud kümme aastat ja oma arust ammu ülemal kesktasemel (eriti tänu taolisele elukoolile, kus probleemidele tuli leida lahendus ise, sest kuskilt mujalt, sh internetist abi ei saanud), aga samas kõiki õpetatavaid trikke ka ei tea (nagu et ma olen teatud andmebaasi söötnud ligi aasta üht parameetrit valesti, aga selle saaks parandada). Pärast on mul muidugi vaja hakata värskelt õpitut otsekohe proovima, aga mitmetunnise mässamise järel ütleb rakendus äkki, et andmebaas on kadunud. Südame alt tõmbab õõnsaks (sest kuigi on olemas eilne varukoopia, ei ole seal tänaseid muudatusi) ja hädas resetin arvuti. Andmebaas leidub uuesti ja saan jälle targemaks: andmebaasi ei saa korrastada (mis võtab aega) ja kasutada korraga.

Päeval postkontoris paki järel, õhtul udu.

Veidi aega pärast seda, kui koertega jalutamast tulen, heliseb uksekell ja seal seisab sama naisterahvas, kes ennist istus all lillekastide serval ja rääkis telefoniga, ning teatab, et vabandust, vale uks, mida mu prantsuse keele oskusega võib muidugi mõista, et ma olen vale musjöö.

Tekib küsimus, mis mõtteteri on parim kirjutada skaibi olekuks. E vaatab parasjagu käes olevasse anatoomiaraamatusse Evolution of the Human Head, aga ei leia sealt midagi toredat. Pakun, et võta minu omast (Heinkel He 162 Volksjäger/Spatz: From Drawing Board to Destruction), kus on hetkel käsil mootori juhtseadiste loetelu. Meenutagem vene komöödiast „Dembel” jagu, kuidas praapor oli keevitatud tünni ja väikese luugi kaudu etles lihtlauselisi mõtteteri sõdurimäärustikukst. Mul sõdurimäärustikku ei ole, aga on Saksa sõduri käsiraamatu „Der Reibert” viimane trükk, kus on ka sama häid asju, nagu juhuslikus lahtilöödud kohas seisev „Põhjanael on peaaegu täpselt põhjas” koos pildiga, millel omaaegse kvaliteedimärgi stiilis inimkujutis.

No comments: