Kes läheb magama vara, see ka virgub vara. Poodlemine on ekstreemsport ja seetõttu läksime eile magama nii üheksa paiku. Nuuh, esimest korda vaatasin kella kell kolm, siis pool kuus ja siis pool kaheksa. Seetõttu oli ärkamine täna varajane ning pärast metsaskäiku ja lõunasööki avastasin, et kuule, kell on alles kaks (nagu kunagi oli kella kahest tulnud nn isa Stone'i sarnane külaline ja keegi meist leidis hulk aega hiljem kella nelja paiku, et tema seltskonnas on möödunud ainult kaks tundi).
Muidu uuendan uue kursuse jaoks õppematerjale, mis võtab ikka rohkem aega kui arvata.
Siis teeme pannkooke ja moosi tagasi viies libisevad moosipurgid käest. Olen jõudnud selleks hetkeks kööki, aga mitte täielikult tööpinna kohale. Maha maandub purk, milles kummitaoline maasikamoos (mida me niikuinii ei söönud), mille klaas puruneb mõnemillimeetristeks kildudeks (mida mitu satub sussi sisse), aga moos ise jääb terveks (see on nii tahke moos, et jääbki). Poolsöödud vaarikamoosi purk on visuaalsel vaatlusel terve, aga ei hakka riskima, viskame ka selle ära. Pärast puhastan köögipõrandat hoolikalt, kuivalt ja märjalt.
Pühapäevaste argitoimetuste sekka kuulub veel see, et olen tänasel jalutuskäigul astunud mõlemat jalga pidi selle asja sisse, mida prantsuse kultuuriruumis lebab ohtralt tänaval, ja panen kingad kraanikaussi kange põrandapesuvedeliku lahusesse likku.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment