Nagu sellest veel ei piisa, et ma pean täna kella üheteistkümneks 38 lk lollakat sõnasõnalist tõlget toimetama (loe: uuesti tõlkima, seekord inimkeelde), on samad sõnameistrid tootnud veel 24 lk, mida pean samuti toimetama, mille jaoks sain kolm tundi tähtaja pikendust ja millest aiman halba, kui see on sama halb kui algusots. Eile õhtul olin kohal viimse lubatud hetkeni (ja juhtusin ära sõitma samas liftis direktoriga), täna siis erakordse ponnistusena saabusin tööle kellaajal, mil sama bussiga tulid tööle töömaja vastas oleva ehitusplatsi ehitajad ehk hommikuhämaras, mil maja veel pime ja mil ma muidu päris sageli alles teist külge keeran.
Aga nagu ikka, on elul varuks halbu üllatusi, sest sellest viiest tunnist, mis kulub selle 24 lk peale (mis on natuke lobedam tekst ja seega ka ämbrisse astumise kohti natuke harvem), veedan neli tundi maadeldes sellega, et dokument ei avane. Umbes kaks tundi veedame koos itimehega, küll käib ta kohal, küll räägime telefonis, küll saadame meile, küll ta tegeleb failiga võrgu kaudu. Alustasin lühema jupiga, see ei avanenud, tegin suuremat, siis tuli itimees appi ja siis läks kass kappi, sest ei avanenud enam ka suur fail, mida olin paar tundi hoolsasti toimetanud. Grrrr.... Mõne aja pärast manas itimees kuskilt välja mingi varukoopia, kus enamik tollaseid parandusi sees; olin õige tark ja salvestasin selle haldussüsteemist eraldi ja töötasin sellega kuni õhtuni, mil – algsest tähtajast kuus ja edasi nihutatud tähtajast kolm tundi hiljem – sain saata valmis toimetuse ära. Küll meiliga, sest tõlkehaldussüsteemis olev fail püsis ikka vakka.
Luban kolleegidele teha kogu kupatusest esmaspäeval suulise ettekande. Loodetavasti saan nädalavahetusel rahuneda.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment