Tööl toimetada taas jube pikk tõlge, mis on tegelikult kasutusliides (loe: koosneb väikestest sisutihedatest pudinatest), mille originaal kõnetab kasutajat semulikult ja mille on tõlkinud mitte kuigi sõnaosav tõlkija, saades peaaegu sellise eemaletõukava tulemuse nagu eesti tõlke-kolekirjanduses alati, kui keegi tegelastest räägib inglise keelt muud moodi kui kirjakeeles. Brrr. Võiks teha enampakkumise, mitu protsenti see jahumise äratoimetamisel lühemaks läheb.
Aga ootamatu põnts on viimasel hetkel lõunale minekul. Nimelt eks ega ma ole hulk aega käinud mujal hoonetes lõunal, ikka muginud niisama maja sööklast või automaadist ostetud võileiba. No täna, kui kavatsen toituda tervislikumalt, lähen tavalisse sööklamajja ja mind ei lasta kaardi näitamise peale sisse!!! Kästakse panna ülekuub röntgenisse!! Siin oldud viie aasta jooksul täiesti esimest korda. Olen muidugi mõista rabatud. Kui alustan lennuvälja-striptiisi, öeldakse (või vähemalt aiman öeldavat, sest see on ju nagu aamen kirikus, et turvaahvid on umbkeelsed mühkamid), et ei ole vaja, pange ainult jope. No panen jope, värav teeb muidugi piiks-piiks, mispeale ajan käed laiali ja turvaahv võtab käsidetektori. Kästakse tühjendada parem püksitasku ja minna uuesti värava vahele. Tühjendan. Värav piiksub. Siis meenub, et võtmed jäid vöö külge. Värav piiksub. Siis leitakse, et mul piiksub midagi ka vasakul küljel. Laon sealt asjad välja (telefonid, taskurätid, peenraha) ja alles siis leiab turvaahv, et kõik korras, võib minna. Muidugi selle peale värisevad mu käed vihast juba nii, et panen peenraha taskust mööda; turvaahv hüppab peatama laiali veerevaid münte (täpselt nagu „Fawlty Towersi” osas The Kipper and the Corpse hüppab Manuel tantsima flamenkot). See on ainus koomiline moment kogu asja juures, sest osa münte veereb röntgenimasina alla. Kui esimest saaki mulle tagasi pakub, löön käega ja mõmisen midagi arusaamatut (sobilik oleks lausuda go f*** yourself, aga seda ma tema keeles ei oska, või õigemini tuleks öelda, et hakka koguma ja mine keelekursusele). Just eile toimetasin tõlget, kus kirjeldati, kuidas toimub inimeste viisakas kontrollimine, ja seega tean, et praegune ei ole seda sugugi. Kavatsen probleemi lahendada nn Soome meetodil ehk kaebusega, mida ma erakordselt vara lõunalt tagasi jõudnuna kohe teengi.
Kaks minutit hiljem helistab turvaülem ja teatab, et on meilile saatnud lingi 18. II kuskil eetris olnud videolõigule mingist intsidendist või ajakirjanduslikust katsest, mille eesmärk ja seotus äsja kogetud turvapeedistusega jääb segaseks, ning helistab üle, kas ma ikka sain aru. Valetan, et sain: vastasel korral hakkaks ta mulle seda kindlasti seletama, mis on pingeline, sest kuigi minu prantsuse keel on tunduvalt parem kui tema inglise, ei saa ma tema jutust kõike aru. Sellest hoolimata teeb ta seda siiski. Saab teada, et pärast midagi (mida, seda ma ei saagi aru) kõiki muid inimesi kui asjaomase asutuse enda töötajaid nüüd lauskontrollitakse, aga see jäeti muudele Kirikmäe inimestele ütlemata.
Ei imesta.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment