Tänahommikused rõdukülalised on punarind ja see pruun lind, keda E nägi ükspäev ja keda arvasime olevat nõmmelõokese.
Koridori on tekkinud kandekott vana tekiga, peal vihikust rebitud paberil häbelik silt Gratuit. Lähedal seisab ka mõni vana radiaator – mis tuleks alla viimiseks tükeldada, sest pikim (üle 3 m) ei mahu trepist keerama – ja on kiusatus tõsta silt meetri võrra vasakule.
Kandsin nädalavahetusel samu pükse kui tööl ja panin töötõendi kapi peale. See on seal rahus ka siis, kui ise tööle lähen: turvamees juhatab valvelauda, sealt antakse ajutine kaart. Lõuna ajal käin õigel kaardil järel, aga selgub, et õige kaart on välja lülitatud; kui jõuan (ust avades ajutise kaardiga) valvelauani, istub seal keegi teine kui hommikul ega tea midagi targemat öelda, kui mis kell õige inimene tuleb. Tööd on aga sedavõrd, et jõuan järgmine kord alles õhtul; siis on seal kolmas inimene, kes aga teab ja saan ajutise kaardi ära anda ning õige kaardi taas korda.
Toimetatavas tekstis mainitakse näitlemiselemente sisaldanud koolitust, mille peale meenub ainus isiklik kokkupuude taolisega, ja tuleb peale hirmus naer, sest mis te arvate, kas ma püüdsin tookord lahendada läbimängitavat katastroofiolukorda huumorivõtmes? – Muidugi!! Tõsiseks mängimiseks oli stsenaarium, pardon my French, lihtsalt liiga loll – nii vähe kui ma tean lennundusest, tegutsevad reisilennukite piloodid hädaolukorras teatud eeskirjade järgi ja analoogia põhjal võib oletada, et nad on seda väljaõppes vähemalt korra läbi mänginud ega paanitse nii, nagu arvasid koolitajad. Õnneks ma midagi täpsemat tollasest koolitusest ei mäleta; tahtlik unustamine on näe siiski võimalik.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment