Ilus päikesepaisteline päev ja juhtub jälle see, mis juhtunud lugematu arv kordi: mind on tabanud loominguline laiskus, ei viitsi töö äärest lõunale minna (et „teen veel natuke” jne), aga siis ühtäkki on lõunale minekuks liiga hilja.
Muidu üpris loid blogipidamine käesoleval kuul tuleb sellest, et tööl on läbida jubedad tekstikogused ja pärast ei jaksa ma blogimiseks enam sõrmi liigutada. Mu suhtlus toanaabriga on samuti kuivanud kondikavani „Tere hommikust!—Ma lähen nüüd lõunale!—Tere jälle!—Head aega!” ja iga päev ei tule ette isegi tõlkepärle, mille peale pahvatan naerma ja pean siis selgitama, nagu täna tõlkes seisnud väidet, et Itaalias elab 6·1013 inimest. Toanaaber märgib, et ei ole imestada midagi, katoliku maa ikkagi.
Teel bussipeatusesse on maa soolast valge nagu Saksa suurfilmi „Kolberg” (1945) suvistel võtetel. Bussi peale jõuan kiirusega, mille eest koolis kehalises panduks senisest parem aastahinne.Õhtul kõbin kuu alguse loomaaiapilte ja saan blogisse ülespanemiseks paar portreed, millega käesolev blogi jälle elavneb.
No comments:
Post a Comment