Olen tööl mattunud sellisesse töölaadungisse, et nalja üldse ei ole.
Töömaja vastas on tornkraana juba katki, lõunale minnes näen, kuidas noole peal askeldavad kaks tehnikut, üks seab jalad ettevaatlikult harki ja kõnnib mitmekümne meetri kõrgusel järgmise põiktoeni, kus midagi kruttima hakkab; paha vaadatagi, nii et ma ei näe, kas neil mingid turvarakmed ka on. Nagu ei paista. Karjumist ei kosta samas ka. (Mõtlen, kas ka allakukkumisel kohustuslik karjumine on sama päritolu kui kuriteo avastamisel kohustuslik karjumine: kui ei karju, oled järelikult kurjategija – kui allakukkumisel ei karju, oled järelikult ise hüpanud ja sind tuleb matta surnuaia aia taha.) Kui lõunalt tagasi tulen, on kohal autokraana, millega midagi tornkraana noole juures asjatatakse.
Varsti hakatakse püsti ajama ka teist kraanat, selle vundament on rajatud sügavale maja vundamendiauku.
Õhtul Kõrgmetsa maksimarketis. Soe on, õues lendab nahkhiir. Kõrgmetsa maksimarketis on juba mitu nädalat pöördukse vahel halloweenikaunistused: hiiglaslik lokkis ämblik ja sellest väiksem sulgedega nahkhiir.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment