Kirjutan päev otsa artiklit. Pärastlõunaks on seis 12 lk.
Sugupuurindel saan lõpuks teada, mida olin ammu kahtlustanud: et minu kooliaegne eesti keele õpetaja õp Niinemäe, kes meile õpetas 7½ aastat, on mu kauge, kuid lihane sugulane. Kahtlus tekkis sellest, kui selgus, et haridustegelase Orest Niinemäe (keda õp Niinemäe ütles olevat enda onu) nimi oli eestistatud nimest Baumthal, ja natuke hiljem vana (ja muidugi kaugest sugulasest) sugupuu-uurija märkis, et Baumthalid oli pisut suguluses minu isaemaisa suguvõsaga. Ainult kaheksa ja pool aastat kuluski, kuni sain teada, kuidas!
Suundun hilisel pärastlõunal külastama filmifestivali, aga minust olenematutel põhjustel (avalike teenuste napp olemasolu pühapäeva õhtul) jõuan pika jalgsimatka tulemusel küll kesklinna, aga kinno jääksin hiljaks ning siis mõtlen ringi ja et on just mõni minut enne seda, kui peaks tulema pühapäeviti kord tunnis sõitev buss, tulen bussiga tagasi.
Kella kaheksa paiku tuleb ehmatusega meelde, et homme on ju prantsuse keel, ja isegi loen kodus antud asja läbi. Teine harjutus on aga nii labane, et mitte ei tõuse pliiats sel teemal kirjutama: mida tähendab pingviinide ja jääkarude arvukuse vähenemine? Pingviinid ja jääkarud prantsuse keele harjutusest eraldi võetuna on toredad küll, aga harjutuses enam mitte. Muretsemine looduse pärast peab algama inimese enda lähedalt – ja prantslasi teades arvan, et seda nad ei oska.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
2 comments:
on kena teada, et minu vanaisast nii ilusasti kirjutatakse,kui olete sugulane ma koostan juba aastaid Baumthalide sugupuud ja olen jõudnud Saksamaale tagasi kuskile 1500. aastatte lõppu. Kui teile pakub huvi kirjutage mulle baumthal01@gmail.ee
Kõike paremat: Jaanus Mägi
Vastasin meiliga.
Post a Comment