L, 1119. päev: tubased toimetused

Nädala sees ületas Pöide kiriku halb seisukord uudiskünnise, mille ajel asun ehitama Google Earthi jaoks kiriku ruumilist mudelit, kasutades Maa-Ameti aerofotot ja enda fotosid, mida on tellinguteta välisvaadetega umbes kolm. Pärast mitmetunnist pusimist taipan uurida, mida ütleb kiriku kohta Eesti kirikute digitaalarhiiv. No seal ongi ülevaatlikke plaane, nõnda et mudel tuleb ringi teha ja paremini kui fotodelt saan kätte õiged proportsioonid. Umbes pool mudelit saan valmis. (SketchUp on programm, millega üle viie tunni järjest tegelda ei tohi, pärast on tulek reaalsesse maailma vaevarohke, nagu kunagi tajusin fantaasiamudeli ehitamisel, mille ärgitus oli see, et maalt naabri arvates varjutab meie mets tema krunti – valmis oluline osa mudelist, kus proovisin, kui suure kivilinnuse saaks meie krundi peale ehitada ja kuhu paigutada 50 m kõrge valdustorn, et selle vari läheks ka suvel täpselt üle naabri ukseesise ja naabri toaaknast paistaks ainult vallikraavi taga olev tornidega müür ja selle taga pilve piirini kõrguv sahataoline valdustorn. Pärast oli silm krillis ja kõige pahem, ma olen selle mudeli üldse ära kaotanud, enam ei leia.)

Teiseks teen südame kõvaks ja vaatan lõpuni filmi The New World (2005), kus peaosas on Colin Farell, kes mul läheb pidevalt segi sarnase Russell Crowe'ga. Tema mängimine seisneb põhiliselt silmade pungitamises ja kurva näo tegemises, mida on tüütu vaadata. Kuigi möönan, et filmis jah on üritatud autentsust ja kauneid vaateid ning pärismaalasi mängides said pärisameeriklased võimaluse näidata, milline idüll valitses Ameerikas enne eurooplaste saabumist, ja pärismaalaste koreograafia on seadnud Raoul Trujillo ise, on film jube staatiline (vat ei tea, kuidas see staatikalembidele soomlastele meeldis?) ja enamikku filmist saab vaadata normaalsest kaks korda kiiremini.

Filmi lemmikkoht on kaheksa sekundit (0:29:30–0:29:38), kus Pocahontas mängib kahe lammipapagoiga (Conuropsis carolinensis, ainus USAs looduslikult elanud papagoi). Olevat olnud üks filmi kahest ainsast digiefektist, mõlemas kujutati väljasurnud linde: tänapäevaste aratingade värv tehti lammipapagoi taoliseks ja paar korda täidetakse taevas rändtuvi parvedega.

Teine film, mida nädala sees jupikaupa vaatasin, oli Night at the Museum (2006), üpris keskpärane lastefilm, peaosas Ben Stiller. Tüüpiline nn koguperefilm, steriilne ja söödav igale eale ning tingimata lõpeb ühistantsuga. Öösiti ellu ärkava muuseumi direktor on Ricky Gervais, kes hoolimata lavastaja kommentaari ülistusest sisuliselt kordab „Kontori” ülemuse rolli (mis paneb arvama, et „Kontori” jõulujagu endise ülemuse ponnistustest meelelahutuses on äkki näitlejast tehtud tõsielufilm).

Täna uus „South Parki” jagu ka, kus Butters (9 a) saab meheks.

Veel loen (ühe soojaga) läbi kolleegi soovitatud ja laenatud raamatu „Tõlkimise aabits”, mille pealkirjast on kahetsusväärt viisil ära jäänud algussõna „Ilukirjanduse”, mis kordab stereotüüpi, et tõlkija on filoloog, ja mis mitte poole sõnagagi ei maini tarbetõlget, mistõttu seda lugedes on samastuda raske ning tahaks küsida: „Aga mis see kõik minusse puutub?” Muidugi, kunagi võiks proovida tõlkida ilukirjandust (mida ma iial teinud ei ole), aga et ma nn puhast ilukirjandust loen vähe (vt siin kõrval 25 viimast raamatut), sis ei ole eriti nagu ette tulnud, et voh seda ilukirjandusteost tahaksin tõlkida. Muus osas on, näiteks viimati Dornbergeri mälestustega, mis minu kui varajase reaktiivlennu tunnustatud spetsialisti ☺ ja tõlkespetsialisti jaoks peaks olema kohane ettevõtmine, nõnda et suuremaid puussepanekuid olla ei tohiks. Kirjastajad, ahoi!