Ükspäev nägin unes, kuidas asjatundmatud, aga ülbed tõlkijad, kes on rikastanud eesti keelt sõnaga „kuuptonn”, selgitasid mitmekaupa mulle, kuidas see on võimalik ehk kuidas saab massiühikuna olla tonn kuubis. Kahjuks ei jäänud see selgitus ärkvelolekusse meelde, aga ega uneski ma arvanud, et see olnuks loogiline.
Töötuppa lähenedes näen, et ukse vahelt vonkleb sisse jäme juhe. Ohhoo, toa vabas otsas on ratastel suur kast nagu Vene ulmefilmis, antennide moodi andurid katusel. Aeg-ajalt plõgiseb. Teatab, mitu ppm-i on õhus süsihappegaasi. Uurin järele ja näen, et ventilatsioonist täiesti piisab. Meenub tudengiaeg, kuidas isekirjutiga õhuniiskusmõõturitele vaikselt peale hingasime ja selle näit päris hulgaks ajaks RH 100% peale läks (ja et need mõõtsid õhuniiskust juuksekarva pikenemise abil, siis hulk aega läks selleks, et juus jälle kokku kuivaks ja osuti tagasi läheks). Aga küll õppejõud seda trikki teadsid, miks õhuniiskus laboris äkki 100% peale kargab, nagu oleks keegi leili visanud. H pakub, et kasti sees on äkki väike hiinlane, kes meid jälgib.
Maadlen sellise otsetõlkega, kus on järele ahvitud isegi lähtekeele kirjavahemärgikasutust. Selle tekitaja ei vääri tõlkija nime! Isegi masin paneb komad kohta, kus vaja (näiteks Google Translator paneb, kontrollisin). Võib-olla ongi sama tõlkija, kellele ma kunagi kirjutasin tagasisidesse järgmise mõtte: „Kui selle teksti oleks tõlkinud masin, oleks tulemus olnud ka parem kui see, mida tegite Teie!”
Õhtul on rõve külm ja bussijuht võtab peatuses küll hoogu vähemaks, aga siis sõidab mu nina alt minema. Numbrit ei näinud, aga bussi värvide järgi oli sama firma, kes mind kord hommikul kevadiste põldude vahele sõidutas.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment